Ühel hommikul bussiga tööle sõites otsustasin bussijuhiga lähemalt tuttavaks saada.
Koputasin juhikabiini uksele. Juht naeratas ja viipas käega - tule sisse!
Kuna ma varjasin ta vaate, siis palus ta mul vaadata, kas kõik inimesed on sisenenud.
Olid küll.
Aitasin tal siduri lahti päästa ja õrnalt gaasipedaalile vajutada. Buss liikus kohalt.
Palusin bussijuhil laulda.
Märkisin sõnad kõik hoolega märkmikusse.
Geenid
Istusin ühel suveõhtul söögilaua ääres nagu alati.
Jälgisin, kuidas äädikakärbsed ümber moosipurgi tiirlesid. Kõige julgem neist lendas mulle käe peale.
Sina ja mina - me oleme vennad - tähendas see.
Puhusin talle ettevaatlikult peale. Tema õhkõrnad tiivad värelesid. Mulle jäi mulje, et see talle meeldis...
Sel hetkel koputas keegi uksele.
Lõin kärbse kähku maha ja avasin ukse.
Tere, 21. sajand!
Aivo Pihlakas
Tallinn
Rubiku kuubik
Ühel päeval kodus kappi koristades leidsin vana kola alt tuhmunud värvidega Rubiku kuubiku.
“Vaata, isa, Rubiku kuubik!” hõikasin isale ja näitasin kuubikut.
Isa valas klaasid täis.
“Kuubiku terviseks!” hüüdis ta.
Ohkasin raske südamega ja läksin laua äärde.
Lõime klaasid kokku.
Jaan,
Põltsamaa Keskkool
5. klass
Lp. Eesti Päevaleht
Pöördun teie poole ühe esmapilgul lihtsana tunduva probleemiga, aga tegelikult see nii ei ole. Õpetajaga ma vajalikku algoritmi seni pole leidnud.
Nimelt ehitan ma raketti, mis ümber maailma sõidaks, aga puudu on veel nõudepesuvahendi pudeli kork, millest saab raketi kolmanda sektsiooni rõhuanduri nivoo mõõtmise klambri tagavaraventiil.
Aga minu ema nõudepesuvahendi kork on alles poole peal.
Ja minu ema sõbra nõudepesuvahendi pudeli kork on juba ammu tühi.
Mida sellisel juhtumil teha?
Venno
Nõo 2. Keskkool
Dissident
Olen ammust ajast olnud dissident.
Vene ajal ronisin kord ühe lipuvarda otsa ja rebisin punalipu lõhki.
Vaatasin leegitsevate silmadega ringi.
Tapsin veel 2 inimest, sooritasin 176 salajast ja 6 avalikku vargust ning 122 muud sigadust..
Ma poleks iial uskunud end, vana dissidenti, tunnistavat, et vene ajal oli elu parem, aga nii see tõepoolest on.
Friedrich,
Rummu 3. osakond
Edmundo
I vaatus
II vaatus
TEGELASED:
Pealik
Suguharu liikmed
TEGEVUSAEG:
Palju aastaid enne esimest vaatust
Laval on öine džungel. Paksu vihmametsa sees paistavad üksikud onnid. Hiljuti on vihma sadanud. Suguharu liikmed hoiduvad lõkke äärde ja küpsetavad kartuleid. Naised tegelevad majapidamistöödega.
Lapsed jooksevad suures summas onnide vahel ja keerutavad ainult tolmu üles. Osa lapsi mängib omavahel. Vaatajad tunnevad ära teatud sarnasuse rahvamänguga "Kingsepa silma peast väljatorkamine."
Metsasügavusest tulevad pikas reas jahimehed ja viskavad lõkke juurde maha tapetud põdra. Naised ja lapsed tulevad ulgudes lõkke juurde ja hakkavad maiustama. Tükk aega kostab ainult matsutamist.
Kaugemalt kostab kiskjate möirgeid, keegi karjub nõudliku häälega.
Ühe onni ees seisavad valvurid ja tõkestavad odadega võõrastele läbipääsu.
Kõik vaatavad pinevusega selle onni poole.
Vaatajad aimavad, et seal midagi sünnib...
Lõpuks hakkab onnis väike laps nutma ja onnist väljub suguharu pealik, laps kätel.
PEALIK (tõstab lapse kõrgele ja hüüab): "Saagu su nimeks Maria!"
Vaatajad silmitsevad kavalehti.
Katse
Ühel õhtul jalutasin väljas ja juhtusin nägema, kuidas tänaval inimest peksti.
Hoidusin nurga taha ja kui huligaanid minema läksid, kiirustasin kannatanu juurde.
Mida need lurjused küll temaga teinud olid? Mis naudingut see neile küll pakkus?
Lõin maaslebajale paar korda jalaga kõhtu, aga mingit naudingut ma sellest küll ei tundnud.
Või kurat seda teab...
Heldur,
Valgetähe III järgu ordeni kavaler
Paul
Ühel vihmasel päeval jalutas Veiko mööda kõnniteed ja astus lõpuks sisse ühte kohvikusse.
Lasknud pilgu üle kohviku käia, nägi ta ühe laua taga Hillet.
Hille oli Veiko vana kooliaegne armastus ja temaga seoses tulvasid Veikole meelde mitmesugused mälestused. Talle tuli meelde kolm mälestust.
Veiko istus tütarlapse juurde ning tellis kohvi ja konjaki.
"Noh," lasi ta nüüd mõtetel vabalt voolata, "mis teed siis?"
Hille pahvis keskendunult suitsu.
Veiko märkas neiu kotis televiisorist tuttavaid pakke.
"Need pampersid või Always - need on vist täitsa head, eks," rõõmustas ta uue jututeema üle.
"Pole viga," rüüpas Hille kohvi. "Mõnikord, kui ma Pauli perset nendega pühin, tahaks seda kohe suudelda. Nii pehme on."
Veikole tuli veel üks mälestus meelde.
Ta maitses konjakit.
"Mitu last sul juba siis on?"
"Ei ühtegi," kustutas Hille sigareti. "Näe, sealt tuleb mu mees!" nõksas ta lõuaga ukse poole.
Nende laua suunas tuli kiilaneva pealaega ja tüsedusele kalduv mehenäss. Laua juurde jõudes ulatas ta Veikole oma käe. Veiko surus seda üleolevalt.
"Veiko."
"Paul."
Veiko istus maha.
Hille ja Paul ütlesid talle midagi.
Küla
Jalutasin ühel õhtul mööda külavaheteed.
Äkki tehti ühe maja uks lahti ja keegi naine hüüdis heleda häälega:
“Too-mas! Va-hur! Kus te olete?! Tulge ko-ju!”
Haarasin maast igaks juhuks roika ja karjusin naisele: “Hoidke oma koerad kinni, kurat võtaks!”
Silmitsesin pinevalt pimedust.
Karl-Hans
Madise
Lind tõrvatud katusel
Ühel kuumal suvepäeval olin just lõpetanud katuse tõrvamise, kui äkki lendas katusele linnuke.
Ootasin põnevusega, mis nüüd juhtub.
Mõne minuti pärast lendas linnuke minema.
Noh?!
Vaatasin talle natuke aega järele.
Heino
Tiskre