Aivo Pihlakas

Tõnis Pavlovi ema

Ühel päeval pärast tunde otsustasin minna klassikaaslast vaatama, kes mõni aeg tagasi oli puu otsast alla kukkunud.
Tema ema juhatas mind poja ukse taha.
Kuulsime, kuidas Tõnis Pavlov toas laulis:
"Koolikell, koolikell,
      oled väike lõbus sell,
oled tihti abimees,
      kui su sõber tahvli ees."
Vaatasin tema emale otsa. Too kõverdas virilalt suud.
Mulle tundus, et ta jättis midagi ütlemata.

Stranglers

Ükspäev juhtusin kuulama Stranglersi 77-nda aasta plaati "Rattus Norvegicus"...
Tundsin end väga hästi...
Mõtlesin elatud aastatele...
Jõin otse pudelist õlut.
Aah...
Sõitku nad ka kõik sitale...

Vagit Alekperov, Lukoil
Bakuu

Nomenklatuur

Ühel päeval jalutas Veiko niisama mööda linna. Ilm oli ilus ja Veiko tuju hea.
Ühel tänavanurgal kohtas ta nagu kiuste päikese käes nutvat poissi ja Veiko seisatas.
"Mis sul viga on?" asutas Veiko end teise murest osa võtma.
Poiss ohkas raskelt.
"Ahh! Mõtlesin täna..."
"Mida sa mõtlesid?" julgustas Veiko.
"Ah, igal pool ikka endine nomenklatuur end... sisse seadnud. Vaatad, mingi liit või....ühing, direktoriks jälle endine komsomolitöötaja või... parteitegelane või...Või mingi firma või," suutis poisike end nutuhoogude vahel arusaadavaks teha.
Veiko silmitses teda tähelepanelikult. Poiss oli põlvepikkune, kammimata pea ja vähese haridusega.
"Mis klassis sa käid?" uuris Veiko heasüdamlikult.
"Teises," vastas poisike ja hakkas uuesti nutma.
Veiko oli just plaaninud edasi astuda.
"Miks sa nutad? Mis sul viga on?"
Poiss ohkas lohutult.
"Igal pool...endine nomenklatuur...kuhu ka ei vaataks...ikka veel..." nuuksus ta.
Nüüd ohkas ka Veiko. Mis tuju sel poisil täna küll on?
"No olgu." Ta hõõrus laupa. "Mis klassis sa käid?"
"Teises," vastas poiss ja tihkus edasi.
"No miks sa jälle nutad?"
"Kõik komsomolitöötajad..." alustas poiss, "kõik töötavad. Kurat."
"Mis klassis sa käid, poiss?" karjus Veiko ja raputas poissi õlast. "Vasta!"
"Teises!"
Veiko andis poisile kõrvakiilu, nii et too röökima pistis.
"No miks sa nüüd nutad?!"

Usuõpetus

Sellest sügisest on meil usuõpetuse tunnid.
Ühel päeval tegi õpetaja meile kontrolltöö.
Spikerdasin hoolega ja tänasin jumalat, et vahele ei jäänud. Õpetaja vaatas samal ajal aknast, kuidas õues välku lõi ja müristas.
Pärast selgus, et peaaegu kõik õpilased said viied ja ainult mõni juhmakas nelja.

Tarmo Luhamaa
Riidaja 3. Keskkool

Edmundo

(näidend 3 vaatuses)

I vaatus

Tegevuskoht: Jäneda kiirabihaigla operatsioonisaal
Tegevusaeg: 1995.aasta talvel
Tegelased:
    Endel - Valeri
    Edmundo - perearst
    Daniel - kirurg
    Leida - II sanitar
    Signe - sanitar
    Heino - anestesioloog
    Mr. T

Laval on operatsioonituba. Endel, Signe, Leida ja Heino istuvad ja ajavad juttu. Siseneb Daniel.
DANIEL (viskab kasuka toolikorjule): "Noh, kaugeltnurga mehed juba siin!?"
ENDEL: "Kaugeltnurga mehed peavadki varem kohal olema."
Leida naerab
Kõrvaltoast kostab kärkimist. Lavalolijad kuulavad vaikides.
HEINO: "Mis Edmundol täna viga on?"
DANIEL: "Täna toodi üks raske patsient sisse. Väga keeruline juhtum..."
HEINO (unistavalt): "Jaah...Kui nüüd oleks võlukepike..."
ENDEL (irooniliselt naeratades): "Hääh...Looda sa."
Leida naerab. Vaatajad hakkavad teda peaaegu vihkama.
DANIEL (peseb kohvitassi): "Ei tea, mis rassist see Edmundo üldse on?"
Publik katkestab kohkunult oma tegevuse.
ENDEL (aeglaselt, sõnu hoolega valides): "Ega see, et ta...neeger... on, ei tähenda, et...ta inimesi...arstida ei oskaks..."
Saalis valitseb hauavaikus. Keegi pomiseb: "Õige küll."
Kuulda on, kuidas teises toas midagi juhtub.
Äkki prahvatab uks lahti ja sisse aetakse ratastel kanderaam, millel lebab keerulise juhtumiga haige. Kõige taga jookseb Edmundo ja karjub appi.
ENDEL ja DANIEL (karjuvad läbisegi): "Mis juhtus?!"
EDMUNDO (hingeldades): "Neerud...Neerud...Lõhkesid..."
HEINO (oigab): "Kui nüüd oleks võlukepike!"
Keegi publiku hulgast karjub: "Lõpetage sonimine, kurat! Hakake tööle!"
Publiku seast kostab vihaseid hüüdeid nagu "Velikije Luki", "Siim Kallas", "Väike Hobo".
Samal ajal lõhkeb lõikuslaual oleval patsiendil veel üks neer.
Edmundo minestab. Kõik tormavad tema ümber kobarasse.
Leida naerab hüsteeriliselt.
Leida ära.

Eesriie.
I vaatuse lõpp.

Mõistatusi lahendamas

Käin mõistatuste lahendamise ringis.
Nikit-näkit, mikit-mäkit mäe peal, neli sarve peas. Kes see on?
Või, sada poissi, sees, kõigil pruunid silmad peas?
Kes need on?
Või kus?

Tarvo Purre
4. klass

Vein

Ükspäev läksin restorani.
Sirutasin laua all jalad välja ja kutsusin siis kelneri.
"Palun tooge mulle..." Vaatasin korra veel märkmikust, "...La Vielle Ferme Le Mont Cotes Du Luberon 1994."
"Kahjuks seda marki meil pole," kahetses kelner.
"Hoo..."
Püüdsin mõtteid koguda.
"...No tooge siis õlut."

Rein
Rapla

Kohtumine Müürivahe tänaval VII

Veiko lonkis, käed taskus, sihitult mööda tänavat. Aeg-ajalt heitis ta pilke poeakendele. Jope, mille ta eile poest oli ostnud, kiskus vastikult. Veiko silmitses joppi vaenulikult. Ta vaatas lähemalt ja leidis kaenla alt väikese truki. Edasine käis juba kähku ja mõne aja pärast sai Veiko vabamalt käsi liigutada...
Ta valis sobiva momendi, heitis kiire pilgu ümberringi ja ronis kibekiiresti mööda vihmaveetoru üles. Varsti oli ta katusel. Tuul puhus siin märgatavalt vingemini kui all ja Veiko hakkas juba kahetsema, et ta siia oli roninud. Äkki märkas ta lähedal asuva korstna sees imeliku välimusega poisikest. Ta oli tahmane ja kõrvad hoidsid peast võõrastavalt eemale.
Veiko arvas, et poisike on surnud ja tahtis juba alla ronida, kui äkki poisike köhatas ja suu avas.
"Kust sa selle jope said?"
"Poest ostsin!" kehitas Veiko õlgu. Kelle asi see peaks olema!?
"Müü ära!" ütles poisike nüüd.
"Mis sa veel ei taha!" pahvatas Veiko. "Lolliks oled läinud või?!"
Ta taganes üksisilmi poissi jõllitades katuse servani ja pidi äärepealt alla kukkuma. Suurivaevu suutis ta tasakaalu säilitada. Nüüd, aupaklikus kauguses, söandas ta poisikest jälle kõnetada.
"Palju sa annaksid?"
"Kolmkümmend," kostis poiss napilt.
"Olgu, tehtud."
Raha käis käest kätte. Poiss riietus kähku ja kadus korstnasse. Veiko pistis rahapaberid põue.
Millegipärast oli tal tunne, et ta ise jope eest hoopis rohkem oli maksnud. Ta ei olnud endas küll kindel, aga mingi sisemine hääl kordas pidevalt: "Maksid, maksid."
"Palju?" küsis Veiko ettevaatlikult.
"Sada viiskümmend."
Veiko ei uskunud seda.

Sööklas

Heino lõpetas lõunaeine mehise sõõmuga piimaklaasist ja vaatas esimest korda sööklas ringi.
Tema lauas sõid veel neli noormeest ja üks vanake. Heino otsustas temaga juttu puhuda - nii harva saab kellegagi oma probleemidest rääkida.
Ta ootas, kuni vanamees oli suutäie alla neelanud.
Heino köhatas.
"Ega Teil juhuslikult pole mulle 1000 rubla laenata?"
Vana katkestas söömise, pühkis suunurgad, otsis taskust rahatasku ja luges Heinole rahatähed lauale.
"Ohhoo?!" Heino luges raha üle.
"Jõudu tarvis," pomises ta rahapatakat ajalehepaberisse mässides.
Ta pühkis laubalt higi ja tundis uuesti nälga.

1961