TUHKATRIINU
Elas kord vanamees. Elu polnud talle muud rõõmu pakkunud kui ainult pisikese
tütrekese, keda Tuhkatriinuks kutsuti. Kui vanamees võõrasema majja tõi, polnud vaesel
Tuhkatriinul enam kusagil asu. Kuri võõrasema kiusas teda kuidas jaksas. Kord, kui
Tuhkatriinu jälle vett tassis ja nõusid pesi, laulis ta äkki:
"Mitte iialgi, mitte iialgi
ei tule siia tagasi.
Mitte iialgi, mitte iialgi,
kui nõusid peab pesema."
Pisarad jooksid mööda Tuhkatriinu palgeid alla. Äkitselt jooksis tema juurde
võõrasema, kes laulis endalegi ootamatult:
"Kus ma käisin,
mis ma käisin,
tiideratas, vokiratas,
mehele peab minema."
Sama ruttu, kui ta oli ilmunud, oli ta äkki jälle kadunud. Tuhkatriinu tõusis ja
läks vanamehe juurde nõu küsima.
Järgmisel hommikul, juba enne seda, kui kukk kolmandat korda laulis, heitis Tuhkatriinu
puhkama, et end korralikult välja puhata. Samal ajal jooksid võõrasema ja ta kaks
tütart õues ringi ja laulsid:
"Hüüa, hüüa,
tuult sa püüa
hita hata
sita ratas."
25. juulil sõitis õuele ootamatult käskjalg, kes teatas, et kuningapoeg, s.t. prints
valib endale pruudi. Oh seda rõõmu. Ka Tuhkatriinu rõõmustas, ent võõrasema oli
selle vastu ja laulis:
"Potid pannid puhtaks pese,
lapiga siis üle lase.
Lõika vili, peksa rehi,
niimoodi katsu korraldada."
Laulis ja läinud ta oligi. Tuhkatriinu vaatas talle kurvalt järele.
NÄDALAGA RIKKAKS
Ükskord ennemuistsel ajal elas vaene mees. Naist tal ei olnud, elas päris üksi.
Kõpitses iga päev oma aiamaal ja ei midagi.
Oli kuidas oli, aga ühel päeval otsustas mees laia maailma õnne otsima minna. Pakkis
leivakoti ja hakkas minema. Läks päeva, läks teise ja tüki kolmandatki. Tundis, et
nälg hakkab näpistama. Nüüd oli hüva nõu kallis. Ruttu harutas ta leivakoti lahti ja
ahmis sealt midagi suhu. Lasi siis veidi leiba luusse ja astus edasi.
Astus päeva, astus teise, kolmanda ja neljandatki veidi - jälle nälg kallal. Äkki
nägi ta, kuidas kivi kõrvalt kerkis justkui maa alt hall mehike.
Mehike ootas, kuni mees esimesest kohmetusest üle oli saanud ning hakkas kõnelema:
"Olen rikas kuningatütar. Seitseteist aastat tagasi muutis kuri nõid mind halliks
mehikeseks."
Hall mehike hakkas kibedasti nutma. Pisarad nirisesid mööda määrdunud põski
habemesse, läkastades halises ta: "Aita mind, ilus poiss. Tulen sulle naiseks.
Suudle mind!" ja haaras krampliku haardega mehel kaelast. Vaene mees karjatas ja
rabeles end lahti.
Kabuhirmus põgenes ta edasi, unustas leivakoti ka maha. Nälginult ja väsinult heitis ta
õhtul suure tamme alla maha ja jäi otsekohe magama.
Öösel ärkas ta üles ja kuulis, kuidas kaks kaarnat tamme taga maad kaevasid. Pahaselt
haaras ta kivi ja viskas nende pihta. Kurat!
Hommikul leidis ta puu tagant hunniku raha ja läks rõõmsalt koju.
KÜKITÜK
Elas kord Kükitük Torsombajev.
Mõnikord meeldis talle oma jurta küljel istuda ja end päiksepaistel soojendada. Mõnus
oli nii olla.
Äkki kostus imelik hääl, justkui mingi mürts. Mis see küll olla võiks? Kükitük
mõtles järele, aga midagi ei tulnud pähe. Tuli ikka vaatama minna.
Kükitük vaatas hästi järele, aga ei leidnud midagi. Ainult üks pisike kapike oli
seinalt maha kukkunud. Kükitük kinnitas selle uuesti seinale ja otsis edasi. Mitte
midagi.
Öösel ei saanud Kükitük magada.
SUUR PEETER JA VÄIKE PEETER
Kord, kui Suur Peeter ja Väike Peeter jälle metsas olid, ütles Suur Peeter
ootamatult: "Kuule, sööme algul sinu võileiva ära ja siis minu võileiva."
Väike Peeter vaatas talle otsa ja ei vastanud midagi, ainult muigas salamahti. Läks
aega, mis läks, aga äkki ütles Väike Peeter: "Kuule, sööme algul minu võileiva
ära ja siis sööme sinu oma ära."
Suur Peeter mõtles natuke ja küsis ise: "Mis kell? Mis mesilased?" Väike
Peeter ei saanud nüüd millestki aru: "Mis loss?" küsis ta omakorda.
Vaikides jätkasid nad teekonda. Nälg hakkas näpistama. "Kuule, hakkame
sööma," pakkus Suur Peeter välja. "Mis kell?" küsis Väike Peeter
vastu.
ASERBAIDZHAANI
Hodzha Nasreddin käis mööda teed. Talle tuli vastu vaene mees. Vaesel mehel olid
ainult räbalad seljas. Hodzhat nähes pages mees põõsastesse.
Hodzha läks edasi. Talle tuli vastu rikas mees. Rikkal mehel olid ilusad riided seljas.
Mees jalutas Hodzhast rahulikult mööda.
Hodzha ütles: "Vaene mees oli kehvalt riides, ent väga arukas. Rikas mees oli
hästi riides, ent ei olnud arukas."
TURKMEENI
Põuasel suvel kuivasid jõed ja järved kokku. Rikkal bail oli vett palju, ent ta
müüs seda raha eest. Rahvas läks oma häda Hodzhale kurtma.
"Hea küll," ütles Hodzha, "küll ma teid aitan." Lõpuks oligi tal
hea nõu valmis.
Kui õhtul pimenes, riietus ta üleni valgesse ja läks bai akna alla. Bai nägi teda ja
küsis: "Mida sa teed siin, mees?"
Hodzha vastas: "Mis mesilased? Mis kell?"
Järgmisel ööl kordus sama lugu. Jälle tuli bai küsima ja Hodzha vastas:
"Millal?"
Bai mõtles: "Kui juba üks mees nii tark on, mis siis veel terve rahvas on?" Ja
käskis veed valla päästa.
LEEDU
Miglinieks sammus mööda teed.
PUNAMÜTSIKE
Elasid kord paksu metsa sees Punamütsike ja Ema. Ühel päeval ütles Ema
Punamütsikesele: "Ole hea laps ja käi vanaema juures ära. Vii talle pannkooke ja
moosi."
Punamütsike ütles: "Hea küll, Ema, aga enne tee pannkoogid valmis, ma lähen käin
keldris moosi järel. Mis moosi ma võtan?"
"Võta vist vaarikamoosi. Vaata, mis vähem hallitust peale on võtnud," arvas
Ema.
"Mina võtaks küll maasikamoosi. Vaarikat on ainult paar purki järel, mis me ise
siis sööme, nurises Punamütsike.
"Ah, hea küll, ära nüüd hakka jonnima," pahandas Ema. "Võta pealegi
maasikamoosi." Veidi aja pärast jälle: "Ma poleks arvanudki, et sa mul nii
pirtsakaks oled kasvanud. Oleks ma seda teadnud, oleks ma parem ise läinud."
TÄNA, SÕBER LÕUNAMAALT, KUULASIN MA METALLICAT
Kõne oli lõppenud, kõik hakkasid plaksutama. Kuulutati välja vaheaeg ja valjult
sumisedes liikus rahvamass saalist koridori.
Veiko laskis inimvoolul end saalist välja kanda. Koridori jõudes puges ta kohe seina
äärde. Aegamisi rüsin lakkas ja sai lahedamalt ringi liikuda. Üksikud paarid kõndisid
tasakesi vesteldes ja üksteisel käe alt kinni hoides Veikost mööda ja heitsid talle
uudishimulikke pilke.
Räägivad vist minust? mõtles Veiko endamisi ja läks näost pikkamisi punaseks. Ta ei
teadnud enam, kuidas olla või mida teha. Äkki silmas ta eemal seisvat väikest
tõmmunahalist noormees, kes teda muigel suuga silmitses. Noormees viipas teda enda
juurde. Veiko mõtles natuke ja läks siis teise juurde.
Tõmmu noormees vaatas teda sõbralikult ja ulatas talle käe: "Minu nimi on Muhtar.
Kuidas sind kutsutakse?"
"Veiko olen," vastas Veiko tasakesi.
"Hakkame sõpradeks!" pahvatas Muhtar nüüd. Ta silmad särasid kelmikalt ja
lapsemeelselt. Veiko tõmbus tagasi. "Noh," pomises ta.
Muhtar kadus hetkeks ära ja ilmus siis otsekui maa alt jälle välja, põu pungil
igasugust toidukraami. Ta ladus selle kõik aknalauale. "Näe. Kinnitame keha. Siis
saab meie sõprus tugev," oli ta kindel.
Veiko punastas piinlikkusest. "Kust sa need said?" Muhtar pilgutas silma.
"Ah, mis sa pärid," pidi see tähendama. Muhtar lasi roogadel hea maitsta ja
vahetevahel naeris lõbusalt. Ka Veiko tuju paranes ja lõpuks lõkerdasid nad mõlemad
naerda.
"Kuule," pöördus Veiko Muhtari poole, "kas sa Twisted Sisterit ei taha
peale saada?" "Noh!" oli Muhtar päri.
Veiko oli millegipärast kindel olnud, et Muhtar ei taha. Nüüd tõmbus ta torssi.
"Kas sa tahad siis Twisted Sisterit või ei taha?" küsis ta igaks juhuks veel.
Muhtar silmitses teda veidike ning pahvatas siis naerma. Ka Veiko suu kiskus vägisi
naerule.
Aga täna, sõber lõunamaalt, kuulasin ma Metallicat. |