Õnnelik lapsepõlv ja kogu maa elektrifitseerimine.
Postiljon
Tõnu ärkas uksekella helina peale.
Ta avas ukse. Tulija oli postiljon tähtkirjaga.
"Kirjutage siia alla," näitas ta asjalikult.
Tõnu tegi seda. "Aitäh teile!"
"Aitäh."
"Palun."
Tõnu tegi kirja lahti. Tundmatult isikult saabunud ümbrikus oli leht kirjaga: Kii ai, iima mate!
Tusaselt vaatas Tõnu aknast välja.
Õues pures koer postiljoni. Tõnu tegi akna lahti ja röögatas: "Kii ai, raisk!!! Iima mate!!"
Koer vaatas küsivalt tema poole. Postiljon kasutas selle ära ja lipsas väravast ruttu välja. Aia taga lehvitas ta tänulikult Tõnule.
Too vaatas toodud sedelit nüüd hoopis teise pilguga. Säh sulle siis jaapanlasi...
Maria lill
Maria oli alkohoolik. Eriti meeldis talle köömneviin.
Ükskord jalutas ta ühel lillelisel aasal ja oksendas.
Seal kõrval õitses ilus karikakar.
Maria kitkus õisi ja luges: "Kas juua homme?" ja "Või joon täna?"
Viimaks laiutas Maria käsi ja hüüdis: "Armasta mind, Eestimaa!"
Tarzan
Tarzan mõtles.
Kõigepealt mõtles ta loomadele ja alles seejärel endale. Krokodillid olid ju kontrolli all, ninasarvikud ka... Aga tuukanid?
Kes olid tuukanid?
Tarzan hõõrus oimukohti. Aga mina?
Keegi koputas.
Tarzan avas ukse.
See oli Cheetah.
Flipper
Suve veetis Veiko maal nagu ikka.
Ühel päeval otsustas ta paadiga mööda jõge sõita. Keset jõge tuli talle tahtmine natuke pulli teha.
"Flipper!" hüüdis ta valjusti ja vaatas, et kedagi nägemas poleks. "Flipper."
Seal pistis keegi kiilakas oma pea veest välja.
"Mis sa tahad?" küsis ta pahaselt.
Ehmunud Veiko tundis, kuidas häbipuna ta palgeile tõusis.
"Ei ma ...ma niisama nalja... pärast..." kogeles ta.
"Selliste asjadega nalja ei tehta," torises võõras ja kadus vee alla.
Veiko sõudis ruttu kaldale.
Hiljem käis ta metsas mustikal. Küürakil marju noppides ja jõe peal juhtunu peale mõeldes ajas
ta end äkki trotslikult sirgu ja hüüatas siiski ettevaatlikult: "Flipper!"
Põõsa tagant tuli jälle tuttav kiilaspea ja uuris: "Mida sul vaja on?"
Veiko põgenes.
Suur ime
Ühel päeval tegin ma väga ilusa kärbsepesa. Pusisin selle kallal mitu päeva.
Etem on ikka ise teha kui Hiinast tellida või Kongo lapstööjõudu ära kasutada. Aga nüüd.
See Rail Baltic.
Lembit
Tallinn, Hiiu
Rõõmus päev
Ühel päeval vedas Peetril tõeliselt hiilgavalt.
Õhtul magama heites vedas ta suu tahtmatult naerule.
Oli alles päev...
Issanda sepik
Väljas oli käre pakane, aga rehetoas, kus vanaisa koos väikese Jussiga askeldas, oli soe.
Isa oli mõisa läinud ja ema tegeles mingite loomadega.
Vanaisa hööveldas uue kelgu jalaseid. Jussike mängis höövlilaastudega.
"Vanarahvas rääkis," seletas vanaisa "et need laastud on issanda sepikud."
"Mis need sepikud veel on?" imestas Juss.
Vanaisa kratsis kukalt.
"Seda ma küll ei tea. Vaat kui kooli lähed, siis saad teada!"
See jutt Jussile ei meeldinud.
"Millal ma ükskord kooli lähen?" pahandas ta.
"Jumal seda teab..." pomises vanaisa kartlikult.
"Kes see jumal veel on?!" vihastas poisike.
"Jumal ongi issand..." ütles vanaisa tasakesi.
"Kuradi..." sai Juss veel sõna sabast kinni.
Vanaisa tegi nagu poleks ta midagi kuulnud.
Vanaisa ja pojapoeg kuulatasid veel natuke aega.
Siis mõistis Jussike äkki, et lapsepõlv on läbi...
Madruse tütar
Ühes külas elas madruse tütar. Keegi ei teadnud, kust oli ta tulnud ja mida ta tahab, aga aeg läks omasoodu...
Kui aeg oli sealmaal, selgus ootamatult, et tüdruk on lesbiline.
Lapsed otsustasid teda narrima hakata. Kui madruse tütar poodi vorsti ostma tuli, siis laulsid lapsed: "Madruse tütar on lesbi, madruse tütar on lesbi, nii on, jee, jee" ning käisid ringiratast.
Tüdrukul ja külarahval oli väga piinlik, sest lapsed ei pidanud viisi ja sõnad olid ka napakad.
Siis selgus äkki, et külas oli 0-tolerants ja lastele anti vitsa.
Aafrika hobused
Ennevanasti oskasid hobused Aafrikas veel inimkeeli rääkida. Siis polnudki
midagi muud, kui laupäeva õhtul peale tööd natuke juttu ajada. Peamiselt
räägiti armastusest...
Ahv ja inimene
Päev oli palav. Päike lõõskas taevas ja Aivar tundis, et natuke puhkust kuluks ära. Niigi päev otsa niidetud.
Ta läks jõe äärde, riietus kärmelt lahti ja hüppas pea ees vette, sest seda kohta ta tundis.
Pärast ujumist heitis ta murule pikali, et keha kuivaks. Sinises taevas sõudvaid valgeid pilvi vaadates äratas tema tähelepanu üks kummaline kujutis.
Kas selline polnudki mitte see ahv, kelleks mõisalapsed teda nimetasid, kui nad seinapragude vahelt naeru kihistades vaatasid, kuidas kubjas talle mõisatallis jälle valusasti vitsa andis.
Ta vaatas oma lihaselisi käsi ja ohkas. Siis tõusis, ajas roobad jälle üll ning läks tagasi tööd tegema.
Kolm põrsakest
Elasid kord metsas kolm põrsakest.
Ühel päeval juhtus nii, et üht põrsakest hammustas puuk tagumisest kintsust, just täpselt sealt munade juurest, kus kõige valusam on. Ka praegu oli valus, aga kui otse munade peal oleks hammustanud, siis oleks ikka tunduvalt rohkem haiget teinud. Põrsas väga kannatas.
Jaah.
Linnapea nägemine
Inimesed istusid rannal ja ootasid kalapaadi saabumist, et värsket räime osta.
Lõpuks paistsid horisondil kõigepealt kalurite pead, siis juba sõudjate kered ja viimaks paat ise – kõik oli loogiline ja inimeste kalahimu aina kasvas.
Mida lähemale aga paat jõudis, seda suuremaks ootajate silmad muutusid: nimelt oli paadi küljele maalitud Tulevane Linnapea.
Mis paadi nimi see selline on?! pungitasid inimesed oma silmi. Lõpuks taipas keegi ometi läbi binokli vaadata ja kohe oli kõik korras. Paadi nimi oli hoopis HELLEKE.
Rahvas rõõmustas.