Type O Negative

Vanaemaga juhtus midagi

Üle mitme aasta sai Veiko jälle maale vanaema juurde. Bussiga tuttavatele paikadele lähenedes ei tulnud Veikole meelde mitte ühtegi põnevat juhtumit sellest ajast, kui ta veel pisike poiss oli olnud.
Jaah, olid alles ajad, mõtles Veiko uneledes.
Vanaema elas ikka oma vanas majas, mis Veikole nii kallis oli.
"No kuidas vanaisa tervis ka on?" päris Veiko, kui esimene kohtumisrõõm ununema hakkas.
"Vanaisa ju ammu surnud, Veikokene," imestas vanaema.
"Vanaisa surnud jah?" hõõrus Veiko laupa. Ta koukis oma paunas, leidis pudeli ja pani selle lauale.
Vanaema otsis kambrist klaasid ja veidi söögipoolist.
""Viru Valge"", ümises vanaema pudelit vastu valget vaadates. Veiko valas klaasid täis.
"Oi jah, Veikokene," kõigutas vanaema end taburetil, kui esimesed klaasitäied võetud olid.
"Ei mäleta," kahetses Veiko.
"Kuda sina enam midagi ei mäleta?" uuris vanaema, aga jättis usutlemise, sest Veiko oli juba uued klaasid täis valanud.
"Total besoffen," kõkutas vanaema, kui pudel tühi oli.
"Veiko!" hüüatas ta äkki. "Jebentidušu!" ja puhkes südamest naerma. Ja kui Veiko midagi aru saamata talle otsa jõllitas, raputas vanaema teda õlgadest ja klaasistunud silmade ning Veiko meelest täpselt vanaisa häälega röögatas talle otse kõrva: "Mis juhtus Andres Lapeteusega?!"
Veikole hakkas lapsepõlvest üht-teist meenuma.
Järgmisel päeval sõitis Veiko koju.

Saunas

Ühel päeval ennast saunas pestes avastas Veiko oma suureks üllatuseks, et tal on paremal jalal kuus varvast.
Mis kuradi pull see siis on? imestas Veiko endamisi.
Ta pesi enese puhtaks ja läks riietusruumi. End kiiruga kuivatanud, vaatas ta jälle jalga.
Nüüd oli varbaid jälle viis.
Mis kuradi jama see küll on?
Pull värk küll, kehitas Veiko õlgu ja vaatas ennast unustades saunanaisele pikemalt otsa, kui see sünnis oleks olnud.
Veiko põikas poest läbi, et koju leiba-saia võtta. Kassas raha otsides langes ta pilk kogemata oma paremale käele: sel oli nüüd viis sõrme.
Vaat kus jama, heietas Veiko, kui ostud olid tehtud ja ta koduteel sammus. Mingi kuradi jama. Mingi käib siin. Enne oli kuus varvast, nüüd viis sõrme? Ta võttis käpiku käest. Hm? Kuus sõrme. Nagu igal normaalsel inimesel. Mis kuradi jama see küll on? mõtiskles Veiko vidukil silmil puudelatvu seirates. Ta nägi, kuidas lapsed jalgrattaga liumäest alla sõitsid. Sealsamas ronis ühest korterist välja pääsenud siga küünte krabinal üles puu otsa ja vaatas kaugele. Veiko laksatas pihuga vastu säärt. Käes! Kuidas ta küll enne selle peale polnud tulnud?! Veiko naeris.
Jaa? Aga kas oli ikka nii?
Ta võttis veel korra käpiku käest.

Matkal

Hommikul ei tahtnud Iigor kuidagi silmi avada. Unenägu, mida ta just äsja oli vaadanud, tundus nii meeldivana, et kohe kahju oli ärgata. Äkki tuli talle midagi meelde. Ta kargas kähku voodist ja valis telefonil Tõnu numbri. Tõnu vastaski kohe.
"Kuule! Tõnu või?" pahvatas Iigor. "Kas sa minuga matkama ei taha tulla?"
Tõnu vaikis.
"Läheks teeks, telgiga ja?" Nüüd Iigor ootas. Iigor tajus, kuidas Tõnu laupa muljus.
"Kreekasse või?"
"Miks Kreekasse, meil siis endil kohti vähe on või, kus matkata?"
"Ei noh kohti. Munamägi on, Vesioinas (Sic!)?"
"Heil!" hüüdis Iigor üllatunult.
"Mida?!" karjus Tõnu torusse.
Iigor ei julgenud iitsatadagi.
"Aga mis see maksab, mõtle," jätkas Tõnu mõne aja pärast.
"Ma sellepärast räägingi, et lähme telgiga. Võileivad, värgid, tead ise ju."
"No okei. Helistan."
Iigor pani toru ära. Talle tuli jälle uni peale. Ta magas natuke. Telefonihelin äratas ta. Helistas Tõnu.
"Iigor või? Kuule, aga kes veel matkale tuleb?"
"Mis matkale?"
"No, rääkisime ju!"
Millal see oli? mõtles Iigor.
"Kunas?"
"No alles ju! Ma veel küsisin, et kas Kreekasse ja sa ütlesid, et. No ja ma nüüd küsin, et mitmekesi me telgis oleme?"
"Kahekesi."
"Kahekesi?" naeris Tõnu. "Sina ja mina (Sic!)"
Sitale, mõtles Iigor ja pani toru hargile.

Põhikohaga väljas.

Heino jalutas mööda vanalinna. Oli mõnus niimoodi soojal suveõhtul piki kitsaid tänavaid turnida. Jalgades surises mõnus väsimus. Ta otsis pinki, kuhu hetkeks end toetada.
Ta leidis vaikse koha, pingil istus juba keegi. Heino võttis istet, õngitses taskust sigareti ja süütas selle. Sel hetkel pöördus naaber tema poole.
"No tere siis ka, Väits."
Heino pillas suitsu. Kohe tundis ta ka pöörduja ära: Arvo Lõugas, haigla zhargoonis Doktor. Vaat kus kohtumine! Heino poleks öelnud, et ta sellest kohtumisest rõõmu tundis.
"Noh," kobas ta õigeid sõnu otsides, "Said ka lõpuks lahti?"
"Noneh," naeris Lõugas, "ega´s siis liiga pikalt ka saa?" Ta jättis lause pooleli ja pilgutas Heinole tähendusrikkalt silma.
Heino silmitses teise vaevatud nägu ja noogutas mõtlikult.
"Ikka jood?" päris ta nüüd.
"Ei." Doktor tõmbas sügava mahvi, viskas koni maha ja vajutas kannaga sellele peale, enne, kui jätkas: "Ei enam. Kohe, kui koju lasti, kirjutasin endale: "Kõik, Doktor, enam mitte üks piisk!"" Arvo ringutas. "Ja nüüd, näed, elan, olen, võtsin naise ja lapsed ja?" Ta pani käe Heino põlvele, otsis Heino silmi: "Ja tead, Väits, ega enam ei tahagi eriti. Liiga?" Ta vidutas silmi, "liiga raske, liiga julm oli see. Nüüd on lõpp, kõik!" Ta hingas raskelt.
Heino noogutas: "Jah, Arvo, ma tean seda. Näe ma isegi otsin midagi, käin mööda vanalinna, tõmbab kuhugi, aga kuhu, ei tea."
Heino kobas taskust uut suitsu, ei leidnud kohe ja heitis käega. Arvo vaatas teda kõrvalt, muigas ja otsis kotist õlise paberinutsaku.
"Näe," ütles ta asjalikult, "siin on mul võileivad. Vaata, siin singiga või, või vorstiga või. Näe, siin on juustuga ja ?ja võta võta, ära häbne. See on mu oma raha eest."
Sel ajal, kui Heino sõi, lippas Arvo lähedalasuvasse poodi ja tuli sealt mõne aja pärast paari limonaadipudeliga tagasi. Heinol oli kõht täis saanud. Roidunult silmitses ta Arvo toimetamist. Ta tundis end hästi.
"Näe, Arvo," alustas ta, "Kõht sai täis, meel on rahulik. Võib-olla ongi see mingi nagu lõpp, või lõppjaam või, kuhu iga inimene kord elus jõudma peab. Nagu."
"Heino," naeris Arvo teist õlale patsutades, "sa oled ikka samasuguseks filosoofiks jäänud nagu vanasti haiglaski. Ikka need lõpud ja lõppjaamad ja?"
Heino naeratas: "Jah, noh, mis parata." Ta muheles lõbusalt.
Nad jõid limonaadi.
"Oi jaah," ohkas Heino ja ajas end üles, sirutas selga ja vaatas kella. "Oi kuram küll, kell juba õhtal." Nad andsid teineteisele kätt. Heino vaatas kogemata Arvole otse silma. Nad mõistsid endid?Sõnu polnudki enam vaja.
"Kui sul raskeks peaks minema," ütles Arvo tõsiselt,"siis tule minu poole, elan ikka vanas kohas. Siis räägime."
Heino läks. Käänakul vaatas ta tagasi. Arvo istus pingil ja vaatas talle järele?

Õnnetus ei hüüa tulles.

Veiko jalutas ilusal suvepäeval mööda vanalinna. Ta tundis ennast väga hästi. Siin jooksid ajalehepoisid üle tee, siin pesitses tundmatu noorpaar. Hea...
Äkki tuli Veiko juurde mustanahaline neegrinooruk ja torkas endale nimetissõrmega kõhtu: "Ilus poiss." Siis puuris ta sõrmega Veikot: "Neetud ilalõug. Kaabakas."
Veiko ärkas ja pühkis käeseljaga otsmikult külma higi. Uuh! Neetud!
Küll on hea, et see vaid unes oli...
Siis tuli tore tütarlaps tema kõrvale pingile istuma ja pakkus talle jäätist, olevat hästi magus. Veiko vaatas teda tänulikult. Need silmad, need kõrvad...uuh... Veiko ärkas ja vihastas. Pagana pihta! Nüüd on kõik unes!
Äkki nägi ta kaugusest liginemas musta täppi, mis lähemale tulles osutuks tugevaks ja terveks neegrinoorukiks. Ta silmas Veikot ja tuli tema juurde. Ta võttis taskust jäätise.
"Proovi. Hea, odav kraam...armastan...suudlen..."
Noormees pingil magas.

Üks päev ja teine päev - päev päeva kõrval... Ja nii kogu elu

(Näidend ühes vaatuses, ühes pildis)

TEGELASED:
Oskar Teder-kirjandusala juhataja
Alma Rosenberg-koristaja
Elmar Rosenberg-koristaja poeg
Eino Semm-algaja luuletaja
TEGEVUS: meie ajal