Joon alla
Ühel jaanuarikuu külmal hommikul nägi Saaremetsade peres ilmavalgust väike poiss, kellele pandi nimeks Kati Saaremets. Poiss kasvas jõudsalt ja valmistas vanematele ainult rõõmu. Aeg läks omasoodu ja lõpuks jõudis kätte aeg, mil isal oli tarvis Katiga tõsiselt kõnelda...
Ühel õhtul peale tööd tuli isa koju. Vaikselt paotas ta ust. Poiss kõhutas diivanil. Ohates tõmbas isa ukse kinni. Ta läks kööki, sõi murelikult ema jäetud toitu ning mõtles, millest Katiga rääkida. Kui isa söömise lõpetas, polnud Kati veel ärganud. Otsustavalt astus isa poja tuppa.
"Tere," ütles ta ilma pikema sissejuhatuseta.
Kati ei vastanud.
"Kati," tonksas isa poega külge. "Kati."
Kati ärkas ja pilgutas ehmunult silmi: "Mis on?"
"Mis on?" kohmetus isa. "Midagi pole. Maga hästi. Ilusaid unenägusid sulle."
Kati uinus peaaegu silmapilkselt.
Isa kohendas poja tekki ja jäi äkki enda ette põrnitsema.
"Oli ta nüüd siis pojale kõik öelnud?"
Poliitikast
Veiko käis mööda tänavat.
Ta ostis kooperatiivi jäätise ja asua mõnuga seda limpsima. Samal silmapilgul märkas ta oma kunagist klassikaaslast Tõnu. Noorukid tervitasid teineteist.
"Noh," alustas Tõnu. "Mis sa siis sellest kogu maailma laste kõige suuremast sõbrast arvad? On sul mingi oma arvamus?"
"Karlsson või?" Veiko jälgis hoolega, et jäätis riietele ei tilguks.
"Ei...mis..." Tõnu vaatas üllatunult Veikole otsa.
Veiko märkas seda ja kohmetus. "Või mida? Mis sa küsisid? Keda?"
"Ma küsisin, et mis sa sest värgist arvad, et kogu maailma laste parimast sõbrast ja..."
Veiko mõtles pingeliselt. "No ja mida ma ütlesin?"
"Sa ütlesid, et Karlsson," tuletas Tõnu meelde.
Veiko naeris. "Vaata kus." Ta naeris veel natuke. "No sul naine on juba või?"
"Ei ole. Aga mis mõtted sul siis oleksid? Kogu maailma laste suur sõber?"
Veiko naeris jälle. "Ah, mis sa jandad. Nüüd hakkas..."
Tõnu ootas.
"Hottabõtsh või?" pomises Veiko ebaledes . "Või Toots või..."
"Mida? Mis sa ütlesid?" päris Tõnu kärsitult.
"Ai! Kurat!" Veiko kukkus maha ja masseeris sääremarja. Ta krimpsutas nägu. "Nii kurat lõi sisse, et..." Ta mõtles. "Uuh, ma ütlen küll. Oled ise ka spordimees või?"
"Ei. Ei ole eriti. Nii, väheke, mõnikord... Aga mis sa seal puterdasid? Ma ei saanud hästi aru."
"Aah..."
Mitme maali ees
Veiko otsustas näitusel ära käia. Esimesi maale põrnitsedes märkas ta järgmiste ees Heikkit.
"Noh," kõnetas ta vaikselt tuttavat, "tulid ka... vaatama?"
Too noogutas: "Vaja jah... teinekord..."
Nad liikusid ettevaatlikult piltide ees. Veidi aega kõndisid nad veel, siis ostsid kooperatiivi jäätised ja istusid aknalauale maiust limpsima ja jalgu puhkama.
"No palju siis palka ka saad?" tegi Veiko esimesena juttu.
Kahetsusega nägi Veiko, et see teema Heikkile meeldis.
"Kuule," pidas Heikki tähendusrikka pausi, "oma viissada tuleb ikka ära."
"No ja maksud maha?"
"Ei, maksud juba maas."
"Aga koos preemiaga ikka?"
"Ilma."
Veikole tilkus sulama hakanud jäätis pükstele.
"Ma saan ka, nii... viissada," kohmas ta ja vaatas Heikkile otse silma.
Heikki lõpetas jäätise söömise.
"No aga see ei ole peamine," sügas ta kukalt.
"Uoohh!" elavnes Veiko. "Vaat see on juba mehejutt!"
"Peamiselt saan ma taksost," jätkas Heikki, "nii oma kuussada."
Veiko ohkas.
"Rahvarindes oled?"
Heikki kehitas õlgu.
"Millal sa siis veel poliitikaga tegeled kui mitte nooruses, Heikki?" küsis Veiko vaikselt ja pani käe Heikki põlvele.
Heikki vaikis.
1989
Puuk
Sel suvel otsustasin üle pika aja jälle metsa mustikale minna. Korjasin kohe kamaluga - väga hea saak oli. Korv oli varsti täis.
Äkki nägin ühe puu taga puuki. Puuk jättis endast väga koleda mulje.
Näpistasin end igaks juhuks, et äkki näen hoopis und.
Selgus, et nägingi und. Tegelikult polnud ma veel metsa jõudnudki.
Olin parajasti Raekoja platsil ja vaatasin taevasse.
Heikki
Jõgeva
Raadio
Ühel päeval kuulsin raadiost, et Tallinnas toimub olümpiamängude purjeregatt.
Mulle tundus millegipärast, et ma kuulsin valesti. Küsisin igaks juhuks Kadõrilt, kes mu kõrval ka raadiot vaatas.
Ka tema oli valesti kuulnud.
Arvo Nõukogude armeest
Hiir
Viktor oli täna esimest korda uues kohas tööl.
Rahulolevalt sirutas ta jalad laua all välja. Tooli kõrgus oli just paras ja seljatugi toetas nii mõnusalt.
Viktor sulges silmad. Käe alla sattus midagi pehmet ja sooja. Ta avas üllatunult silmad. See oli hiir.
Viktor karjatas ehmatusest.
"Mis juhtus?!" oli Anu hüppega tema juures. Viktorile oli Anu kohe esimesest silmapilgust jätnud väga ebameeldiva mulje.
Viktor häbenes oma äsjast hirmu.
"Ma ei tea, mul... " kohmas ta, "mul midagi püksis või..."
"Mis sul on püksis?" uuris Anu jällegi väga ebameeldivat muljet jättes. Ta sai vist isegi sellest aru ja parandas ennast: "Kas sul on püksis valus?"
Viktor nägi selles otsekui heidetud päästerõngast.
"Jah. Tead, mul on valus."
Viktorile tundus äkki, et Anu polegi kõige hullem tüdruk.
Ta vaatas seinal rippuvat Lenini portreed. Kuidas talitaks praegu tema? Mida ütleks?
... "Rott!!" kiljatas Anu äkki. Viktor tegutses välgukiirusel. Ta haaras laualt kalkulaatori ja virutas sellega hiire poole.. Kalkulaator lendas radiaatori pihta, purunedes tuhandeks killuks, nii et elektronid kõik põrandale pudenesid.
Anu hakkas nutma. Ta põlvitas põrandale.
"Mida nüüd teha?" küsis ta pisaraid määrdunud põskedelt pühkides.
Viktoril hakkas temast äkki kahju.
"Tead. Tahad ma annan oma talongid sulle?" küsis ta lohutavalt.
Ta oleks hea meelega kummardunud ja Anut suudelnud tema punastele niisketele huultele, aga ta ei viitsinud.
... Ta vaatas veel korra Lenini poole.
Talle tundus, nagu oleks Lenin talle silma pilgutanud.
Või suudleks või?
Bakterid
Käisin ükspäev turul juurvilja ostmas. Üks vanamutt müüs majapidamisseepi hinnaga 25 EEK/tk. Küsisin, miks nii kallilt.
"Te ei saa kogu aeg perega koos olla, et neid kaitsta," vastas ta.
"Seda küll," vastasin natukese aja pärast.
Käisin veidi veel turu peal ringi. Vaatasin nurga tagant, kas keegi veel seepi ostab.
Hannes Tamjärv
Tallinn