RUSSELL MURCHI
LOOD

1977

SÜDA JÄI VALUTAMA

Ühel hommikul, kui ma kooli läksin, nägin ma, kuidas hunt põllu peal inimest taga ajas. Küll ta karjus. Aga ma ei saanud midagi teha, sest nad olid juba kaugel. Varsti kadusid nad mul silmist.
Mul oli terve päeva meeles hundi jube karjumine.

Mikk
Pärnu-Jaagupi 7-kl. kooli
3. klass

PIKK SÕIT

Meeskond pidas puhkehetke. Oli üks neid harvu hetki, kus liikmeid lõdvestati, lõõgastuti. Kes oskas ja tahtis, võis ka sõba hetkeks silmale saada.
Järelevaataja oli vahepeal üles läinud. Kostusid üksikud hõiked.
"Aivar!" hüüdis paremalt kolmas rõugearmiline heleda tukaga noormees. "Aivar! Viska kähku sügur, Hull-Jaan läks üles."
Aivariks nimetatu otsis veidi aega istme all, leidis midagi ja viskas hüüdjale. Aivar sirutas selga.
"Kas on valus?" küsis Veiko selja tagant.
"Ääh," rehmas Aivar käega.
"Ma panin rõnga alla veidi kaltsu. Päris hea, ei hõõru enam nii väga," seletas Veiko tasa.
"Kalts ei aita, pudeneb ära," ühmas Veiko selja tagant Hannes, hiiglasekasvu maapoiss. "Pane nätsutatud leiba vahele, on parem."
"Kas aitab?" küsis Veiko. Hannes noogutas.
Järelevaataja - Hull-Jaan - tuli alla. Ringutati roidunud kehi. "Täna tuleb pikk sõit," ütles Hull-Jaan. "Tuleb peale pressida, poisid."
Piits vihises läbi õhu ja maandus valju plaksuga Hannese turjal, jättes sinna erkpunase vorbi. Mehed sülitasid pihku ja haarasid aerudest...

2057

ÜLE KRAAVI

(Rõngu)

Mängijad jagunevad rühmadesse. Vahele tõmmatakse kaks kriipsu - "kraav". Mängijatel seotakse silmad kinni ja hõigetega "Hüppa!", "Ära hüppa!" juhatatakse nad "kraavi" äärde.Jõudnud "kraavi" äärde, hüüavad võistlejad "Hüppan!" või "Kes hüppab?" ja hüppab. Nüüd mõistatatakse, kas mängija hüppas üle "kraavi" või mitte. Juhul, kui mängija hüppas üle, õnnitletakse teda. Kui mängija üle ei hüpanud, hakkab ta meeletult kisendama ja kukub "kuristikku".

FC

On ilus õhtupoolik. Tarno ja Rein on õues ja mängivad jalgpalli.
"Voh, kus Maradona on alles mees. Nii, et..." hüüab Tarmo ja triblab meeletu kiirusega õues ringi. Rein ei jää temast sammugi maha. Suure hooga lööb Tarmo pesunaise ämbri pikali.
"Kus sa..." alustab pesunaine. "Tehke nüüd korda kah, poisid."
"Ära mölise, mutt. Ma olen Maradona. Kõige parem jalgpallur maailmas. Sportlane. Sa võid oma ämbriga üldse... Mutt."
Rein naerab. Pesunaine ohkab: "Küll on ikka vallatud jõnglased. Mitte midagi..."
Seal vaatab keegi mees üle plangu: "Estra sierra nevada?"
Pesunaine vastab õnnetult: "Cosa nostra, barbados domina, carra? Passarella." Ja lisab "Sancho §".
Võõras ulatab Tarmole käe: "Buenos diaz, Tarmo. Alles je'Maradona."
Tarmol jääb suu lahti. Pesunaine pistab vahele: "At ta, at ta siverra da Maradona?"
Tarmo vaatab häbelikult kinganinasid. Siis ütleb: "Amaso sibido Maradona, bella diaz Tarmo."
Tarmo a'Rein machado arfel domado si lopez.
Tamas? Amigo, binca? Miro?

(Ühe vana jutu ainetel)
1966

HOMME VANAS KOHAS

Peale tunde jäid Veiko, Helle, Tõnu, Marty, Sigrid ja Merike klassi. Täna peale matemaatikatunni lõppu oli nende kamba seas ringi liikunud kirjake, mille oli kirjutanud Veiko, nende peamees. Kirja sisu oli neil praegugi hästi meeles, ehkki Tõnu oli selle ära söönud. Kirjas seisis suurte tähtedega:
"Hak, hak, hak.
Ära kirja kellelegi näita, peale läbilugemist hävita kiri.
Hak, hak, hak."
Teistele poleks selline kiri midagi tähendanud, ent nende kamba liikmed said kohe aru, et Veikol, nende juhil, kibeleb miski keelel ja peale tundide lõppu on vaja ühiselt nõu pidada.
Veiko ei usaldanud neid veel täielikult. Tema meelest oli keegi neist reetur. Reeturi paljastamiseks oligi ta välja haudunud salakavala plaani...
Nagu ikka, tõmbusid nad ühte punti, veidi summutatult, et mitte tähelepanu äratada, ütlesid kooris: "Hak, hak, hak", ja istusid maha Veikot kuulama.
"Täna on kolmapäev," ütles Veiko ilma keerutamata. "Aga meie teeme, et täna on jaanipäev. Hak."
Teised kambaliikmed huilgasid rõõmust ning karjusid läbisegi "hak, hak, hak", nii et aknaklaasid värisesid.
"Sellepärast," jätkas Veiko, kui teised rahunesid, "läheme täna metsa jaaniusse otsima. Kes ei tule, see ongi reetur."
Nüüd karjus ainult Merike "hak, hak, hak", nii et ta saja kuue kilone keha võdises eemaletõukavalt.
"Kuidas jaaniusse?" küsis Marty hämmeldunult. "Väljas on ju veebruar?"
"Kas oled reetur või?" küsis Veiko Martyt hindavalt silmitsedes.
"Hak, hak?" kohmitsesid teised.
"Ei ole reetur, aga jaaniusse mina otsima ei tule," ütles Marty kindlalt. Sigrid vaatas teda imetledes.
"Hak, hak, hak," pomisesid teised toetavalt.
"Te kõik olete reeturid," kahvatas Veiko. "Aga olgu, seekord jäägu nii. Hak."
"Hak, hak, hak," käratseti jälle üksmeelselt. Veiko patsutas Martyt õlale ja ütles: "Sa, Marty, oled tõeline sõber," ja ühines teiste hüüetega.

Pärnu, 1951

29 HIIUMAALT

Päev oli alles alanud. Isegi linnud ei laulnud. Ent tihedalt kõrkjatega palistatud jõeveerel oli märgata liikumist. Kes need siis on?
Heimo, kes oli kolonnis viimane, pühkis hoolikalt kõik jäljed, nii et juhuslikult möödujale võis jääda mulje, nagu poleks siit kedagi läinudki.
Päike oli juba pooles taevas, kui rühm lagendikule jõudis.
"Siia jääme laagrisse," otsustas Ilmar, grupi juht, pärast lühikest mõtlemist. Väsinult heitsid kõik pikali.
Ilmar vaatas, kuidas teised tülpinult jalgu järele vedades end põõsaste alla pikali viskasid ning tal tuli tahtmine teisi veidikenegi turgutada.
"Poisid, hakkame jalkat mängima!"
Tekkis pingeline vaikus. Varsti kõlas metsa all üksmeelne norskamine.
"Peaks mingi nime välja mõtlema," arutas Ilmar endamisi, "mingi nimi või..."
Aegamisi hakkas tal üht-teist juba selginema. "Hundid... hundid või." Ta tonksas naabrile vastu külge ja küsis, mis too sellest arvab. Magaja pilgutas pahaselt silmi ja peale hetkelist kaalumist leidis, et see ei kõlbavat. "Hiiu Kalur on." Ilmarile tundus see kuidagi nõrk. Ta pöördus teisest ära. "Või Karud või, Hiiu Karud..." pakkus naaber, kellel uni silmist läinud oli.
"Vohh! Hundid... või karud ja..." Ilmarile meeldis see idee tõsiselt. Ta otsustas samuti korraks suigatada.
Ilmari äratas müks vastu selga.
"S.O.S!" kähistas Vahur talle otse näkku. Ilmar nägi väga selgesti Vahuri kollakaid teravaid hambaid, mis olid igemeteni irveks paljastunud. Vahuri kuum hingeõhk paiskus vastu Ilmari nägu. "Mida?"
Ilmar ajas end istukile. Uni ei tahtnud enam tulla. Aeg-ajalt huigati metsast jälle. Meeleolu oli laagris ärev. Kes karjub?
Kui väljas pimenes, puges Ilmar jälle naabri juurde. Teine vist ootas juba teda. Ilmar sättis end mugavamalt heintele ja vidutas õndsalt silmi. "Saaks hundid või... või karud või," Ilmar võitles unega, "või lõvi... lõvid? Hiiu lõvid?"
Vastust ei tulnud. Ilmar puudutas kõrval lamavat kogu. See pudenes koost. Ilmar karjatas vaikselt. Välkkiirelt käisid ta peast läbi möödunud päeva imelikud juhtumid: saladuslik naaber, Hiiu kalur, S.O.S. Ilmar hüppas püsti. Käes! Silmapilk kogunes ta ümber käratsev poistesumm: mis? kes? S.O.S?
"Metsas on Hiiu Kalur," kõneles Ilmar vaikselt, "peame ära minema." Ilmar haaras seljakotist, ent äkki turgatas talle veel üks asi meelde. "Edasi, Hiiu Hundid!" kaikus üle lagendiku.
"Kesse?" päriti ümberringi.
"Hundid. Hiiu hundid."
"Aga kesse metsas on?"
"Hiiu kalur."
Telgid võeti kokku ja asuti liikuma: Ilmar taskulambiga ees, Heimo luuaga jälle taga. Keegi võttis laulu üles ja nii mindigi edasi...