Klaaspudelimäng

Ükspäev juhtusin trehvama vana klassivenda. Mõtlesin, millest temaga rääkida.
"Kas sa "Klaaspärlimängu" tead?" küsisin lõpuks.
"Klaaspudelimängu?"
"Ei, "Klaaspärlimängu"?"
Kunagisel klassivennal olid jalas lääpatallatud tennised ja seljas võidunud kollane kampsun.
"Klaaspudelimäng..."
""Klaaspärlimäng"."
Suitsetasime.
"No räägi siis," puhus ta suitsu välja.
Jutustasin talle järgnevad lood ja mulle tundus, et ta sai nendest aru.

SÕITES TÖÖLE

Ühel päeval sattus Veiko inetu vahejuhtumi tunnistajaks. See juhtus, kui ta täiskiilutud bussis tööle sõitis.
Ühele istmele oli end sättinud väike pruunikarvaline koerake, kes süütute silmadega teda ümbritsevatele inimestele otsa vaatas.
Aeg kulus ja inimesed kõlkusid.
"Võiks ikka vanematele inimestele istet pakkuda," porises lõpuks üks vanamemm.
"Jah, jah," võeti kohe tuld, "ikka need noored on niisugused, et."
"See on ju koer," tähendas keegi.
"Mis siis, et koer," nähvati vastu. "Aga ikkagi..."
Järgmises peatuses tuli rahvast veel juurde ja bussis muutus aina kitsamaks.
"Astuge ettepoole!" karjuti uste alt. "Keskel on ruumi küll!"
Koera ümber seisvas inimsummas lendas sädemeid.
"No..."
"Istuvad siin..."
Varsti kostis ka tagantpoolt: "Ja milleks see keeleseadus üldse kehtib?!"
"Nüüd saab igaüks kodakondsuse, kes aga tahab!"
"Kuradi kantpead!"
Koera ümber seisvad inimesed vältisid üksteise pilku.
Uste juures käis sõnasõda edasi.
"Pange kuradil käed raudu!"
"Õpetage ta inimese moodi rääkima!"
Lõpuks koer sülitas ja pressis vaikselt läbi hammaste:
"Möla maha. Olen Hoffmanni Sõjalis-Sportlikust Grupist."
Veikol oli vaja järgmises peatuses maha minna.

AKTUAALSED KAAMERAD

Õhtul sättis Jakop end televiisori ees paremini istuma. Ta jälgis osavõtmatult maailmauudiseid ja varus endale pliiatsi-paberi.
Kui saates jõuti pensionide ümberarvestamise korrani, oli Jakop tähelepanu ise.
"Üks, kaks, kolm," luges Jakop. "Alustame!"
"Võtame elatusmiinimumi," õpetas diktor, "jagame kahega, korrutame..."
"Oota!" katkestas Jakop teda. "Palju meil elatusmiinimum on?"
"Kolmsada krooni vist," arvas diktor.
"Eesti krooni?" küsis Jakop igaks juhuks.
"Ei, Norra," naeris diktor.
"Nalja teed või?" ärritus Jakop.
"Muidugi Eesti!" kohmetus diktor. "Naljast ka enam aru ei saa..."
"Miks ei saa naljast aru," õigustas end Jakop. "Saan küll naljast aru."
"Valvel!" röögatas diktor. "Paremale vaat!"
Jakop vaatas paremale. Sealt tuli direktor.
"Millega te siin tegelete?" küsis ta järsult.
"Pensionide ümberarvestusega," vastas diktor.
"No ja kuidas läheb?"
"Tänan küsimast, härra direktor, hästi," muheles Jakop.
"Mitte härra, vaid seltsimees," muheles direktor.
"Mitte seltsimees, vaid kõnts," muheles diktor.
Keegi võttis televiisori välja.
"Kell on juba kümme. Nüüd magama! Ilusaid unenägusid."

ÜKS, KAKS JA...

Mati sai täna esimest korda õue mängima. Toppinud kummikud jalga ja unustades ema manitsused, tormas ta väikest mängulabidat ja kühvlit kaasa haarates koridori. Kaks korrust madalamal küünitas ta käe kellanupule ja jäi ootama. Mõne hetke pärast avanes uks ja Matile vaatas vastu kõhetu unesegune kuju - Tiima.
"Davai," oli Mati napisõnaline.
Samamoodi käis ta läbi ka Kooša ja Setu juurest. Jõudnud õue, istus ta liivakasti servale ja jäi kaaslasi oodates hajameelselt labidaga kühvlit kaevama.
Kõige esimesena ilmus välja Setu.
"Privetik," vahetati omamehelikult tervitusi. Nüüd asuti juba kahe mehega kühvlit kaevama. Töö edenes jõudsalt. Neid äratas tööhoost reibas "Hoppaa!" Nad vaatasid higi pühkides üles. Seal seisidki mõlemad viivitajad: Tiima ja Kooša. Mati ja Setu ei osanud midagi öelda, veidi üllatas neid see, et mõlemad sõbrad olid täiesti alasti.
"Hakkame mängima," pani Tiima ette, "üks, kaks ja..."
"Tri!" jõudis Mati naeru lagistades ette, "ma tean küll seda mängu, üks, kaks ja tri." Sõbrad naersid. Neist möödus Setu vanaema. Jälginud segase pilguga hullavaid jõmpsikaid, pöördus ta porisedes minekule.
"Üks, kaks ja tri," rõkkasid sõbrad. "Üks, kaks ja tri."
"Üks," hüüdis Tiima. "Kaks," huikas Kooša.
"Yytr!" Sõbrad vaatasid Setut. "Yytr," kähistas Setu. Setu torutas püüdlikult huuli. "Hyyh, hyry, hy..."
Poisid vaatasid üksteisele otsa.

1987

ÜMMARGUNE EESTI

Oravale

Veiko astus poest välja ja kohtus Lembituga.
"Tere!" ütles ta reipalt.
Lambit tervitas vastu. Rohkem nad ei rääkinud ja Veiko kiirustas edasi. Tal oli täna palju käimist.
Varsti kohtus ta uuesti Lembituga.
"Näe, sina jälle siin."
"Maakera on ju ümmargune," naeris Lembit.
Küll Eesti on ikka väike, mõtles Veiko teisest eemaldudes. Ta unustas Lembitu peagi.
Pool tundi hiljem kohtusid nad Veiko meelehärmiks uuesti.
Lembit baeris juba kaugelt.
"Räägitakse, et maakera on ümmargune."
Tal muud juttu polegi, mõtles Veiko. Küll see Eesti on ikka neetult väike.
Veiko käis vahepeal söömas. Ta tundis, et pea hakkaks muidu valutama. Sööklast väljudes röhatas ta häälekalt, mille peale ette juhtunud Lembit teda jälle tervitas.
"Maakera," itsitas ta, "maakera..."
Veiko vaatas, kuidas Lembit kõverasse kiskudes minema läks.
Et see maakera ka ümmargune peab olema, mõtles Veiko nukralt.
Veel tunni pärast kohtusid nad jälle. Lembitul oli nüüd kaasas kaks sõpra, kes Veikot nähes kohe naerma hakkasid.
"Küll Eesti on ikka ümmargune," seletasid nad.
Veiko põrnitses süngelt Lembitut, kes mingit kaustikut lappas ja kaaslastele midagi kõrva sosistas.
Nood hakkasid valjusti haukuma ja hundiratast visates eemaldusid kiiresti.

KLAASPUDELIMÄNG

"Hakkame mängima!" ütles Heino ükskord, kui nad kolmekesi jälle liivakastis olid.
"Mida me mängime?" küsisid Anu ja Viktor.
"Klaaspudelimängu," selgitas Heino.
Anu ja Viktor vaatasid teineteisele otsa.
"Kuidas see käib?" imestasid nad.
"Oh, see on väga lihtne," ütles Heino. "Sisuliselt on see magister ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega."
"Misasja?" küsis Viktor.
"Magister ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse," ütles Heino uuesti.
"Ohhoo?" hüüdsid Anu ja Viktor üheskoos. "See on vast põnev!"
"Jah, aga kõigepealt peate andma allkirjad, et see pole plagiaat."
"Misasja?" imestas Anu.
"Annate allkirjad, et ei plagieeri," seletas Heino.
"Uuh!" neelatas Viktor ja Anu jooksis tuppa paberite järele.
"Nii," alustas Heino, kui Anu tagasi tuli. "Kõigepealt kirjastus. Nii, "Eesti Raamat"."
"Mis mäng see sihuke on?" pahandas Anu.
"Magister ludi...," vakatas Heino, kui Viktor vastu liivakastiserva limonoodipudelil põhja alt ära lõi.