Ühel päeval juhtusin lugema Armeenia raadio anekdoote. Naersin end kasvõi ribadeks.
Teisel päeval lugesin tuktsi anekdoote. Naersin lahtise suuga ja täie rinnaga ning ühtlasi unustasin töömured täielikult.
Kirjutasin anekdoodid endale õhtul märkmikusse. Kirjutasin tuktsi asemel tuktsa. Naersin kogu jõust.
Lugesin ka teisi anekdoote.
Karlsson Katuselt
Heino luges parajasti laua taga käsipõsakil raamatut, kui äkki köitis tema tähelepanu vaikne põrin kuskil akna taga. Ta avas akna ja küünitas vaatama.
Tema magamistoa akna taga lendas keegi võõras mees, kes midagi aknaraami kallal nokitses.
Heino jõudis veel märgata, et vennikesel olid jalas võidunud tunked ja määrdunud sokid, enne, kui ta karjuma hakkas.
"Hei, teie seal! Mis te sealt otsite!?"
Võõras mees planeeris kohe tema juurde.
"Hejsan svejsan!" hüüdis ta. "Vandrarhemmens öppettider!"
"Misasja?" pungitas Heino silmi.
"Kastruller fir utlan?!" karjus võõras.
Heino lõi seepeale akna kinni ja jälgis, kuidas teine vastu klaasi prõmmis ja kätega kõhu peale patsutades karjus.
"Ängsliljarna blommar dubbeltorn Gunilla!" võis see olla.
Kes see segane küll on? mõtles Heino. Mida ta sonib?
Ta helistas politseisse.
Michael Jackson
Heino sirutas rahulolevalt villastes sokkides jalad välja.
Oli laupäeva õhtu ja televiisorist tuli hea saade. Mis sa hing veel elult tahad?
Lapsed mürasid kõrvaltoas.
Heino tukastas hetkeks.
Ta ärkas laste valju kisa peale.
"Isa! Isa!" karjus väiksem. "Valter ütles, et Michael Jackson on neeger!"
Heino jõllitas last mõistmatu pilguga.
"Neeger?" kordas ta aeglaselt. "Jackson... on... neeger?"
"Jah, isa, jah," nuttis laps. "Isa, tee ometi midagi!"
Vanem poiss kõõlus ukse peal ja itsitas endamisi.
"Miks sa, Valter, väiksemat... kiusad?" küsis Heino ettevaatlikult.
"Kuidas ma kiusan?" imestas poiss.
"Noh, et Jackson on... on... "
Nüüd tulid Valtril pisarad silma.
"Aga Lembit ütles, et ABBA on neeger!" röökis ta.
Heino ärkas üles. Ta oli üleni higiseks muutunud.
Ta võttis lonksu õlut.
Küll oli jube uni, arutas ta endamisi. Või ABBA neeger?
Ta silmitses teises toas mängivaid lapsi.
Puunotid
Veiko tähelepanu köitsid kaks nääklevat jõmpsikat.
"Loll oled!" ütles üks poiss teisele.
"Ise oled loll!" nähvas teine vastu.
"Oled küll loll!" ei jätnud esimene jõmpsikas järgi.
Veiko luges oma kohuseks poisiklutte noomida.
"Noo, noo," alustas ta. "Mis see siis olgu. Mis te nüüd hurjutate niiviisi? Kes see siis teisele loll ütleb?"
"Mina ütlen!" ütlesid poisid ühest suust ja näitasid teineteisele näpuga.
"Noo?" imestas Veiko heatahtlikult. "Keegi ju ikka peab loll olema." Ta mõtles natuke. "Mis aastal olid... või oli.. Liivi sõda? Ütle sina," ja osutas ühele poistest.
"Kust mina tean!" õiendas too pahaselt.
"Sina oledki loll," rõõmustas Veiko, soovitas poistel kätt suruda ja ära leppida.
"Sa ise oled loll," ütlesid poisid siis, kui olid kätt surunud ja ära leppinud. "Nagu puunott."
"Tohoh!?" hämmeldus Veiko.
"Oled jah," tänitasid poisid.
"Te ise olete lollid," tusatses Veiko. "Nagu puunotid..."
Poisikesed vaatasid teineteisele otsa ja puhkesid naerma. Siis jooksid nad lõbusalt kilgates ära.
Veiko vaatas neile järele.
Lõkke ääres
Oli õhtu. Kippus juba hämarduma.
Lapsed kõigutasid end õdusalt lõkke ääres. Ei olnudki justkui midagi teha...
"Hakkame mängima!" sähvatas äkki Tanjal idee. Jalamaid lahvatas leek kõrgemaks, valgustades heledalt laste säravaid silmi.
"Mida me mängime?" küsisid nad.
"Täidan täidan laeva!" pahvatas Tanja.
"Millega?" ei saanud lapsed aru.
"Oodake," seletas Tanja kannatlikult, "las ma seletan. Näe, Ants, mina ütlen "Täidan täidan laeva!" Siis sina küsid, et millega. Selge? Noh! Täidan täidan laeva!"
"Mida?" Ants vaatab teistele otsa.
"Mis mida?!" vihastas Tanja. "Ma ju ütlesin, millega!"
Pimedus tiheneb. Varjud laste selgade taga hüplevad, mets sahiseb ja selle taustal kuuldub Tanja saladuslik pomin: "Täidan täidan laeva."
"Millega?" küsib lõpuks Ants.
Tanjal on hea meel.: "Vohh! Nüüd mina ütlen: soolaga."
"Kuda?"
Lapsed vaikivad.
"Millega?" parandab Ants kiiresti.
"Mis millega," naerab Tanja närviliselt, "ma ju ütlesin, et soolaga, loll!"
Ta keerab Antsule selja.
arik
Veiko sõitis bussiga töölt koju.
Rahvast oli bussis vähe. Ühes peatuses tulid peale lapsed suure koeraga, kõige väiksem laps oli koerale kaela külge seotud. Lapsed sügasid koera kurgu alt ja reisijad vaatasid neid heldinult.
Äkki urises koer ähvardavalt ühe reisija peale, kes jalad liiga kaugele välja oli sirutanud.
"arik! arik!" rääkisid lapsed ja kallistasid koera. Kõige väiksem lalises midagi omas keeles.
arik aga hammustas inimest jalast, kes valu pärast karjatas.
"arik!" karjusid lapsed ja kiskusid koera tagasi. Koer aga ai kuulanud sõna, vaid pures inimest edasi.
"arik! arik!" karjusid lapsed läbisegi. "arik!"
Bussijuht peatas bussi ja reisijad kogunesid koera ümber.
"arik!" karjus kõige väiksem koera kõrva ääres.
"Tehke ometi midagi, sindrinahad!" karjusid inimesed. "arik!"
"arik!" hüüdsid lapsed. "arik!"
Äkki hüppas koer bussist välja, nii et kaela külge seotud lapse pea kolksuga vastu astmelauda põrkas ja laps valust nutma hakkas.
"arik!" karjusid lapsed ja tormasid koerale järele. "arik!".
Inimesed vaatasid neile järele.
"Ei saa vist kätte," arvas keegi.
"Laps kaela küljes on raske ja segab, küll ta varsti väsib," arvas teine.
"Jaa..." ütles kolmas, "targasti tegid..."
"Mida?"
"No et lapse kaela külge sidusid."
Bussist oli näha, kuidas koer tee kõrval asuvasse tiiki hüppas ja lapsed käratsedes kaldal jooksid.
Bussis olijate tähelepanu pöördus haavatule.
"Kutsuge kiirabi," ütles keegi.