Kunagi ammu, kui ma veel lasteaias
käisin, otsustasin ühe kohustusliku lõunauinaku ajal minna keldrisse vaatama, kes seal
alailma sel kellaajal nii meeletult vastu seina taob. Kui mu silmad pimedusega harjusid,
nägin meie lasteaia juhatajat, kes vasara ja meisliga rõsket paeseina uuristas.
Minu küsimusele, mida ta siit otsib, vastas mees hingeldades: "Limonaadi...
Molotovile..."
Hiljem saime me headeks sõpradeks. Ta andis mulle oma jutte lugeda.
(näidend kahes vaatuses)
Tegelased:
Arvo - tootmisdirektor
Lepik - varustusosakonna ülem
Vello - imik
Soone - sekretär
Koer - koer
Rahvas, külalised, ajakirjanikud
I vaatus
Laval on tavaline kontor. Seinal ripub paar pilti. Akna taga puhub vinge tuul. On väga
külm. Kostab imiku nuttu. Laua taga istub Arvo, pea kätele toetatud ning mõtleb. Äkki
kostab koputus?
ARVO (ärkab mõtetest): "Kes seal on?" korrastab end rutakalt, tõmbab käega
läbi juuksekahlude ja sätib lipsu sirgeks. Tõuseb.
LEPIK (vaatab ukse vahelt): "Kas võib, seltsimees tootmisdirektor?"
ARVO (rahunenult): "Ah sina, varustusosakonna ülem. Astu aga edasi." Osutab
toolile: "Eks sa istu."
LEPIK (istub). Mõtleb veidi. "Mul oli selline asi, et?"
Lepik ei jõua jätkata, sest äkki murrab uksest sisse koer ja läheb Lepikule kallale.
Lepikut hammustanud, rahuneb ta maha ja kaob. Lepik karjub. Arvo on seda imestunult pealt
vaadanud, ei oska midagi öelda.
LEPIK (vaatab oma puretud jalga): "Ei tea, kelle koer see on? On ikka?" Heidab
Arvole altkulmu pilgu.
ARVO (peab endamisi veidike aru): "See? See on minu? Minu koer."
Mõlemad vaikivad. Kostab jälle lapse nuttu. Lepik kuulatab.
LEPIK: "Kes see nutab siin?"
ARVO (ärevalt): "Ah see või? See on?" Arvo ei jõua edasi rääkida, sest
uksest poeb sisse seesama koer ja läheb jälle Lepikule kallale. Lepik rabeleb meeletult.
Koer ära. Tuleb Soone.
SOONE (ametlikult): "Seltsimees tootmisdirektor, saabusid ajakirjanikud. Kas juhatan
sisse?"
ARVO (õhinal): "Külalised?"
SOONE (ametlikult): "Noh."
ARVO: "Las käia, Soone! Las tulevad sisse."
Sisse astuvad ajakirjanikud. Järgneb sisutihe vestlus Arvo, Lepiku ja külaliste vahel,
mis kedagi ei huvita, sest see on kuiv tootmisalane arutelu.
Lõpuks ajakirjanikud lahkuvad. Koos nendega läheb ära ka Lepik. Tuppa jääb Arvo.
Mõtlikult võtab ta ühest kapist piimaga täidetud lutipudeli ja kaob teise ukse kaudu.
Vaatajatele saab kõik palju selgemaks.
Uksele koputatakse. Keegi ei vasta. Koputus kordub. Ukse vahelt vaatab Soone.
SOONE (kahtlustavalt): "Kus siis seltsimees tootmisdirektor on?" Kõnnib natuke
toas ringi. Teisest toast kostab kobistamist ja lapse nuttu. Soone tahab juba siseneda,
ent siis avaneb uks ja Arvo varjab oma kehaga ukseava. Arvo närveerib tuntavalt.
SOONE (kahtlustavalt): "Arvo?" (punastab ja parandab): "Seltsimees
tootmisdirektor?"
Publik aimab juba midagi.
ARVO (tõrjuvalt): "Mis te soonite, Soone, soonite?soovite?" (puterdab). Rahvas
naerab.
SOONE: "Kus te käisite?"
ARVO (kindlamalt): "Teises toas."
Soone kallistab äkki Arvot ja jookseb välja. Tal on silmad pisarais. Arvo istub jälle
laua taha ja vajub mõtteisse. Seina taga nutab laps. Varsti jääb ta vait.
Eesriie. I vaatuse lõpp.
II vaatus
Laval on maantee. Must asfaldilint kaob horisondi taha. Bussipeatuses istub Arvo. On
näha, et ta ootab midagi. Varsti tuleb buss. Buss on rahvast paksult täis. Sõitjad
vaatavad uudishimulikult saali. Siis sõidab buss ära. Nüüd ei ole peatuses enam
kedagi. Veidi aja pärast hakkab maanteel silma üksik inimkogu. Lõpuks selgub, et see on
Arvo, kes vale bussi peale läks. Istub jälle. Varsti tuleb järgmine buss ja sellest
astuvad maha Lepik, Soone ja paar ajakirjanikku.
SOONE (istub Arvo kõrvale): "Pole midagi parata, Arvo, et nii läks. Tuleb oma
saatusega leppida."
LEPIK (mõtlikult): "Hea, et niigi läks, seltsimees tootmisdirektor." Paneb
käe Arvo õlale.
Maad võtab vaikus. Võtab tükk aega enne, kui rahvas aimama hakkab, mis vahepeal
juhtunud on. Suure kiirusega läheneb tegevuskohale jalgrattur. Ta võtab hoo maha ja
peatub ootajate juures. Uudishimulikult jälgib ta teisi.
ARVO (ärkab justkui unest): "Hea küll, Lepik ja Soone. Käin ära, eks siis
vaata." Sorib kotis. "Kahju, et mul toitu kaasas pole. Nälg näpistab."
Jalgrattur ütleb, et Kuusiku kauplusest ikka saab. See on ka pühapäeval lahti.
Äkki ragisevad metsas oksad ja kuuse alt poeb välja Vello. On näha, et ta on pika maa
maha käinud ja väga väsinud.
ARVO, SOONE, LEPIK, AJAKIRJANIKUD: "Vello!"
Arvo tormab Vello juurde ja raputab tänulikult tema kätt. Liigutusest ei saa ta sõna
suust.
ARVO (purskab): "Aitäh, et isa saatma tulid! Aitäh!" Raputab metsa poole
rusikat. "Mõrtsukad!"
SOONE (püüab neid lahutada): Hea küll, Arvo ja Vello, tuleb lahkuda. Jätke nüüd
hüvasti." Pöördub neist ära.
Vello, kes seni sõnagi pole suust saanud, jääb nüüd täiesti vait, vaatab vaid
sõnatult Arvot.
SOONE (kaotab tedvuse, enne jõuab veel öelda): "Ära sa mind seal unusta, Arvo.
Anna ikka teada, kuidas sul seal läheb. Küll me siin omalt poolt katsume midagi ette
võtta, et asjad jälle paremuse poole läheksid?" Ja variseb kokku.
Arvo hakkab minema. Varsti kaob ta silmapiirilt. Hakkab sadama laia lund. Jalgrattur
hakkab karjuma ja kiirustab minema. Kõik kaovad sama äkki, nagu olid ilmunudki.
Rahval on külm.
Eesriie. II vaatuse lõpp.
(näidend kahes vaatuses)
III vaatus
Laval on jälle kontor. Tegelased istuvad poolsõõrjalt laval. Kõigi pilgud on
kiindunud Arvosse, kes jälle koju on jõudnud.
Vaatajad tunnevad kuulajates ära Lepiku, Sooniku ja kellegi võõra mehe. Alles tegevuse
arenedes saab selgeks, et too on Vello.
ARVO: "Tulin, teate (zhestikuleerib ägedalt), äkki, bultõhh! Sisse käisin. Äkki
kuulen: tshik, tshik. Mis see on? mõtlen. Tshik-tshik. Vaatan, põder. Teeb: me-ke-ke,
me-ke-ke. Kurat, kits, uff! (puhib). Shljop!"
Vaatajad imestavad.
LEPIK (jahmunult): "Mis nad sinuga teinud on, Arvo?!"
ARVO: "Kes?"
LEPIK (kohmetub): "Noh, need?Kes su ära viisid?Mäletad?"
ARVO (imestab omakorda): "Millal?"
Vaatajad sumisevad. Tegelased tõusevad ja kaovad lava taha. Keegi viskab lavale granaadi,
mis kohutava jõuga plahvatab. On surnuid ja haavatuid.
Äkki jooksevad lava tagant välja Soonik ja Lepik.
SOONIK ja LEPIK (hirmunult): "Appi! Arvo poos end üles!"
Lavanurgast piilub Vello.
"Ruttu!" karjutakse talle rahva hulgast. "Arvo poos end üles!"
Kiirabi tulekuni kostab lava tagant Vello nuttu.
Ühes saali nurgas pekstakse lavastajat.
Eesriie
Lõpp
Veiko istus pingil. Tema kõrvale tuli vanem naine koos lapsega, arvatavasti
lapselapsega. Veiko sai nendega jutuotsale. Varsti ta väsis ja tukastas natuke
päikesepaistel.
Ärgates nägi ta, kuidas väikemees talle ainiti otsa vaatab. Veiko muheles: talle
meeldis lastega tegeleda, eriti selliste, väikestega.
"Ne skazal, skazala," ütles ta, "papa skazala. Patamu, shto papa zhenskovo
roda." Ta mudis kaelasooni.
Vanem naine hakkas karjuma ja jooksis last järel lohistades minema. Veiko ei tundnudki
erilist meelehärmi. Ta oli harjunud sellega, et tema mõtted erilist poolehoidu ei
leidnud.
Veikost jalutas mööda noor abielupaar. Veiko silmitses paarikest kavala muigega ja
otsustas jäätist osta. Millegipärast sulas jäätis varsti ära ja Veiko oli sunnitud
selle ära viskama.
Veiko sulges silmad.
"Punaste pükstega po-lit-sei," lausus ta endamisi, "ütles mulle?" Ta
kibrutas laupa. "Ütles mulle?"
"Oi jaah," ohkas ta. "Nii need aastad lähevad. Jaaa?"
Veiko tundis end unisena. Tuleb magama minna, arutles ta ootamatult värske peaga. Sel
hetkel koputati uksele.
"Sisse!" hõikas Veiko tehtult rõõmsalt.
Uks avanes. Lävel seisis Heino, vana sõjaväekamraad. Ta nägu oli laial naerul.
"Tervist, seltsimees kaardiväe reamees!" haugatas ta nagu üks mees.
Veiko sattus vaimustusse.
"Valvel!" röögatas ta ehtsõjamehelikult ja raporteeris Heinole.
Heino silmade juurde tekkisid vallatud kurrukesed ja varsti naeris ta laginal. Ka Veiko
naeris laginal.
"Noh, kuidas elad siis?" küsis Heino, kui nad rahunenud olid.
"Jaah, noh," maigutas Veiko suud. Heino õngitses põuest viinapudeli.
"Otsi midagi juurde ka," ütles ta asjalikult.
Veiko raputas pead: "Pole mul midagi... mis sobiks... "
Heino vihastas. "Eeh sind küll, Veiko. Oled sa unustanud, kuidas vanasti sai elatud?
Käidi viiskudes ja sõideti lammastega ja pold asigi. Ja käis küll. Eehh sind..."
Heino kobas taskus, sai kätte mõned tabletid ja neelas need ilma loputamata alla. Siis
masseeris ta südame piirkonda.
"Sul on..." kobas Veiko ettevaatlikult, "sul midagi tõsist või?"
"Ääh," heitis Heino käega, "vana haav, mäletad, tookord?"
"Jaa-a," õhkas Veiko. Ta tõusis, avas külmkapi ja otsis sealt purgi rohelisi
herneid.
"Uoohh!" elavnes Heino. "Nüüd tunnen ma su jälle ära!" Ta valas
viina klaasidesse. "Noh, võtame, kurat, nagu enne..."
Nad jõid. Veiko tundis, kuidas mõnus soojus üle keha valgus. "Oi-jaah,"
sirutas ta end kušetil välja, "kui saaks nüüd midagi... midagi teha või..."
"Mida teha?" uuris Heino tähelepanelikult, ise jälle pudelit kallutades.
Veiko sirutas käe klaasi järele. "Aah," heitis ta häbelikult," mõtlesin
mingit kangelastegu või midagi taolist." Ta jõi klaasi tühjaks. "Saad
aru," jätkas ta innukalt, "tahan teha midagi, mis oleks nagu, nagu selline
või...või...no ma ei tea..." Veiko küünitas erutatult käed pudeli järele. Heino
silmitses teda tõsiselt sel ajal, kui teine klaase täis valas.
"Nii, Veiko," ütles ta siis ja võttis klaasi kätte, "tahan sulle ainult
üht öelda: kangelastegu ei tehta niisama. Kangelastegu ? see on hoopis midagi
muud."
Veiko punastas. Heino kummutas klaasi ja jätkas: "Mäletad, nagu tookord!"
Heino hakkas juba üles soojenema ja hasarti minema. "Siis oleks, siis olid sellised
ajad, et ka kangelastegu oleks olnud omal kohal."
Veiko tundis, et hakkab purju jääma.
"Val-vel!" raius ta tikksirgelt.
Heino naeris joobnu häälega. Ka tema oli juba purjus.
"Veiko, kurivaim!" hüüatas ta kimeda häälega. "Mis sa juhad? Jugad...
Jurad?" parandas ta end kiiresti.
"Kurr-aat!"
Mehed naersid valjult.
Viimane, mida Veiko enne magamajäämist mäletas, oli kohutava kiirusega herneid ahmiv
Heino.
Veiko silmad vajusid kinni...