Olin parajasti saunas ja kuumenesin laval, kui keegi avas leiliruumi ukse ja viskas tulikuumale kerisele pangetäie vett. Seejuures röökis ta täiest kõrist: "Kuradi mehh... mehh... mehhanisaatorid! Sööge nüüd oma suppi!" ja viskas mind veel mutrivõtmega. Suutsin hädavaevu kõrvale põigata.
Mõtlesin pärast koduteel, miks too hullumeelne oma viha just minu peale valas ja leidsingi vastuse.
Keeled
Veiko proovis oma paberitesse süveneda. Juhataja oli palunud tal mõned aruanded lõpetada, aga töö ei tahtnud edeneda.
Täna oli nende osakonda uus töötaja tulnud. Veiko piidles teda salamahti - talle tundus, et juhataja oli uue töötaja, Viktori, töölevõtmisega kiirustanud.
"Veiko," pomises Viktor arvutit näppides, "kas sa tead, kui palju on 35678 : 5536?"
Veiko tõstis pea paberite kohalt.
"Ei tea," kratsis ta kukalt. "Kust mina seda tean!?" vihastas ta äkki.
"See on," rääkis Viktor, nagu poleks ta Veikot kuulnudki, "544,67. Nii. Ümardatult 545."
Ta vaatas Veikole otsa ja pidas küsiva pausi.
"Ah... noh... " kohmas Veiko ja püüdis pingsalt oma aruandeid vaadata. Ka Viktor süvenes oma arvutisse.
"Veiko!" hüüatas ta mõne aja pärast. "Vaata! 66477388 x 66262 ei tulegi! See on arvutile liiga raske!" Ta oli elevil nagu väike laps.
Õnneks helises telefon.
Kohe oli Viktor aparaadi juures.
"Oo, Allah," halises ta, "mis see küll on?" ja klammerdus oma vastikult niiskete kätega Veikole kaela külge.
Veiko väänas end lahti ja lõi Viktorile jalaga kõhtu. Ta jooksis uksest välja. Juhataja istus puhkenurgas ja tõmbas suitsu. Veiko jooksis tema juurde.
"Miks te hullu tööle võtsite?!" hüüdis ta nõutult. "Ta on ju segane!"
Juhataja tõmbas sügava mahvi ja mõtles, mida öelda.
"Tema erialaks on keeled," ütles ta siis. "Keeled..."
"Inglise? Soome?" kissitas Veiko silmi.
"Ei. Mingid muud... midagi..."
Juhataja sulges silmad.
Ta näitas käega viibates, et Veiko lahkuks.
Olev
Veiko vaatas oma uuele paarimehele otsa. Too oli heleda juuksetukaga ja siniste silmadega noormees.
"Mis su nimi on?" küsis Veiko.
"Olev," oli teine napisõnaline.
Lõbusalt silmitsesid nad teineteist ja puhkesid naerma.
Lõpuks pühkis Veiko silmist pisarad ja ähkis: "Noh, olgu. Lähme teeme paar tiiru." Ta sättis kiivri paremini pähe ja lisas: "Saab autoga paremini tuttavaks ja meie endi vahel tekib ka parem side."
Olev võttis teise kiivri, kinnitas rihmad ja istus autosse.
"Ääh," pahvatas ta, "mõnus pill sul, Veiko." Ja sirutas jalad rahulolevalt välja.
Veiko sättis end mugavamalt istuma, vaatas paarimehele otsa ja käivitas mootori. Sada kuuskümmend viis hobujõudu röögatasid ja Veiko oli valmis rooli lahti laskma. Enne aga otsis ta istme alt raja legendi ja ulatas Olevile.
"Teeme täna lihtsama ringi," selgitas ta.
"Okei, sheff," vastas Olev naerdes.
"Lks. Liks!" kähistas Veiko segaselt. "Läks!" parandas Olev kõrvalistmelt.
Spidomeetri osuti lähenes sajale. Ees ootas esimene kurv.
"Loe," kuulis Olev kõrvaklappidest Veiko rahulikku häält. See meenutas talle tema lapsepõlve, kui isa temaga rääkis. See oli...
Aknal
(esimene trükiproov)
ISTUN AKNAL
MÕTE PEAS ON EILSEST HELL
KEHA ON SOE AGA
JALAD NII KÜLMAD
TUUL PUHUB
IKKA VEEL
TEKI ALLA POEN
ENT
MEELES ON JÄÄMINEK
SINU KÄSI HOIAN
OMA PEOS
KÄSI HOIAB PABERIT
MUL ON TÄNA OMAD MÕTTED
TUULEPUHANG
VÕTTIS MULT ISU
SEE OLED VIST SINA
KES
NÕNDA HAMBA ALL RAGISEB
EI TULE MIDAGI MEELDE
KÜÜNAL PÕLETAB
MÕNIKORD VALUSASTI
SA JÄÄD MULLE
AINA
VÕÕRAMAKS
Sergei Kass
Alajõe
Kohtumine Müürivahe tänaval XXI
Veiko jalutas mööda vanalinna. Äkki kihutas peaaegu üle ta varvaste uhke välismaine limusiin ja pidas siis pidurite kriiksudes kinni. Sõiduki uks avanes ja autost küünitas end välja Heino.
"No tere, külamees!" hõikas ta kuraasikalt. "Kuidas elad, külamees?"
"Ääh, mis," lõi Veiko käega ja mõtles, mida öelda.
"Ei tea," ütles ta lõpuks, "marga kurss muutub kiiresti."
Heino sülitas kõnniteel ukerdava tuvi pihta ja arutas omakorda: "Kevad on külmavõitu, aga kartulid sain maha. Andsin sõnnikut ja nitrofoskat ka."
Veiko silmitses teise autot.
"Mul on praegu... või mul ei ole... jah, ei ole käepärast materjale..."
"Ja teisele põllule panin hernest," jätkas Heino ja sülitas uuesti. Osa sülge lendas tuulega tema lipsule ja jättis sinna pleki.
Tuvid jooksid hirmunult auto taha varjule.
Veiko surus käed otsustavalt tasku.
"Deebetist ei tea sa siis tuhkagi?"
"Mis deebetist?" küsis Heino. "Tiibetist?!" ehmatas ta ja jooksis auto taha, kust ta ärevalt Veikot piilus.
Veiko vaatas Heinot arusaamatult ja pöördus ruttu minekule.
Ta ei öelnud Heinole midagi.
Naised ja lapsed
Ühel päeval kohtas Heino Viktorit. Viktor jalutas naiste ja lastega mööda pargiteed, pintsakuhõlmad lahti ja tuul sasimas tema heledaid lokkis juukseid.
Heino silmitses teda vastikustundega.
"Noh," alustas ta peale tervitusi, "palju sa palka ka saad? Tulete toime? Naine ja... lapsed ja... Vähe..."
"Kuidagi ikka," ütles Viktor lõbusalt. "Elame ära!"
"Keegi pensioni ka saab või?" uuris Heino. "Väh..."
"No ema saab," luges Viktor näppudel. "Isa saab. Äi saab. Ämm saab. Kõik saavad," laiutas ta käsi.
"Kõik, jah?" noogutas Heino ja silmitses Viktorit.
Nad vaatasid, kuidas naised ja lapsed eemal murul mängisid.
"No ja varsti tuleb korterist välja kolida? Omanik tagasi?"
"Meie elame riigikorteris," naeris Viktor. "Erastame ära."
"Aga aastaid ei jätku?"
"Ooh, ikka jätkub," vastas Viktor. "Emal on. Isal on. Ämmal on. Äial on. Kõigil on."
"Kõigil on, jah?" noogutas Heino.
"Kõigil on," naeris Viktor.
"Üüri maksate?"
"No ikka, kuidas siis muidu saab."
Heino ohkas. Vihma oli tibutama hakanud.
"Vihmavari on ka nagu kiuste koju jäänud," soris ta kotis.
"Ooh, mul on," lohutas Viktor ja tegi oma vihmavarju lahti.
Nad vaatasid mõtlikult vihmavarju alt ümbrust.
"Kas sul värsket saia kodus on?" küsis Heino tasakesi.
"Ei. Hommikul oli poes ainult eilset alles."
"Mul on," ütles Heino õhinal. "Küll ma sulle, teile, ka annan, annan, peame ikka üksteist aitama, ikka peame, nii on kergem elada..."