Aivo Pihlakas

Mees ja naine

Ükspäev otsustasin lehte artikli kirjutada.
Õhtul sõin kõhu kõvasti täis ja istusin laua taha kirjatööd tegema.
Pealkiri tuli kergelt - "Mees ja naine"...
...Öösel ärkasin üles.
Vaatasin, kuidas tramm tühjal tänaval kolistas.
Või kirjutaks hoopis ahvidest?

Küsimused

Ühel päeval juhtusin ennast juhuslikult peeglist vaatama.
Kas see tõesti olen mina?
Moodne ülikond, kirev lips...
Silmitsesin oma peegelpilti tõsiselt.
"Kes sa oled?" küsis ta äkki. "Kust sa tuled? Kuhu sa lähed?"
"Ema!" hüüdsin ehmunult.

Arvu
Toompea

Siltide külgekleepijad

Arvo ärkas sel hommikul varakult.
Unesegaselt kaalus ta natuke aega, mida päeval ette võtta. Suure vaevaga ajas ta end üles, korrastas voodi ja riietus. Köögis einetas ta kergelt, mõtteid heietades tukastas ta kergelt. Viivu pärast ta virgus ning otsustas paar tundi veel magada.
"On ikka bürokraadid," naeris ta endamisi, kui ta voodit üles tegi ja endaga rahul olles teki alla puges.Viimane, mida ta uinudes kuulis, oli kohutav karjumine all tänaval, ent ta ei viitsinud akna juurde minna, et vaadata, mis juhtunud oli.
Kui ta kahe tunni pärast ärkas, oli väljas juba suur valge.
Arvo ringutas metsikult ning tundis äkki, kuidas keegi end teki all liigutas. Hämmeldunult silmitses ta voodit. Tõepoolest - keegi liigutas end. Mis see küll olla võiks? Isegi aru saamata jäi ta ootamatult jälle magama.
Kui Arvo veidi aja pärast silmad avas, ei viivitanud ta enam hetkegi, vaid hüppas ühe ropsuga voodist välja ja kihutas vannituppa. Ruttu pesi ta end, siis riietus ja sõi paar suutäit. Arvo oli enda peale pahane. Niimoodi viivitada - see ei mahtunud talle lihtsalt pähe.
Äkki koputati uksele. Kavala muigega hiilis Arvo magamistuppa, oma voodi juurde ja rabas otsustava liigutusega tekist.
Voodis lebas võõras poisike ja vaatas imestunult Arvole otsa. Arvo kogus end ruttu.
"Kus sa elad?" päris ta.
Poisike vaatas arusaamatult talle otsa ja näitas märkidega, et ta ei saa millestki aru. Arvo tahtis poisikesele oma küsimust arusaadavamaks teha, ent sel hetkel kõlas jälle koputus, seekord palju nõudlikumalt.
Mõttes kirus Arvo tüütut koputajat, aga poisikesele pilgutas ta lõbusalt silma. Olgu, maga, eks pärast räägime - tähendas see.
Arvo läks kikivarvul toast välja. Endamisi ümisedes kõndis ta natuke aega edasi-tagasi. Ta otsustas ajaviiteks natuke lugeda, kuni poisike end välja magab. Neid ootas ees tõsine kõnelus. Arvo tundis, et poisike oli talle meeldima hakanud. Kui saaks teada, kus ta elab.
Jälle koputati.
"Kurat!" kähvas Arvo ning teeskles, nagu poleks midagi kuulnud. Nagu iseenesest vajus ta silm jälle kinni...
Umbes poole tunni pärast äratas teda vali koputus uksele. No on kuradid! Arvo tõusis ruttu ja läks magamistuppa. Veidi aega silmitses ta vaikselt nahisevat poisikest ja naeratas. Poisikese veidi tõmmule näole kerkis õnnelik naeratus. Arvo silitas poisikese pead.
Äkitselt nihkusid poisikese juuksed laubalt ja Arvo nägi seal mingit silti.
Mingi pöörase mõtte ajel läks ta äkki esikusse ja avas ukse.
Ukse taga polnud kedagi.
"No on kuradid!" pahvatas Arvo vahkvihas ja virutas ukse tagasikätt kinni.

Kohtumine Müürivahe tänaval II

Tarmo ärkas hommikul küllaltki vara, hõõrus uneseguseid silmi ja ajas end püsti. Ta ümises heatujuliselt - ta oli head und näinud.
Ta einetas köögis kergelt, riietus ja väljus toast. Müürivahe tänaval võtsid teda vastu hele päikesepaiste ja linnulaul.
Äkki nägi ta Kaupot. Kaupo nägi Tarmot, viipas käega ja astus ligemale.
"Mis koolis sa käid?" küsis ta Tarmolt.
"Teises," vastas Tarmo, "ja sina?"
"Kahekümne kolmandas."
Natuke aega silmitseti teineteist.
"Mis klassis sa käid?" küsis Kaupo ja vahetas raskest kandamist väsinud kätt.
"Kuuendas," tuli vastus. "Ja sina?"
"Ka kuuendas. B-s."
"Ma käin C-s."
Nad istusid vabanenud pingile.
"Kus te matemaatikas olete?" päris nüüd Tarmo.
"Mingi ruumala juures. Teie?"
"Võrrandeid õpime," vastas Tarmo.
Nad tõusid, rapsisid istmikud puhtaks.
Nad vaatasid mõtlikult langevaid lehti.
"Aga kuule," alustas Kaupo. "Mida te ajaloos praegu õpite?"
Tarmo mõtles hetke. "Spartacust."
"Me oleme ka põhimõtteliselt Spartacuse juures."
"Jah. Välja tuled täna või?"
"Noh."

1976

Ema

Kui ma olin veel laps, küsisin ükskord emalt: "Ega sa, ema, ei tea, mis elu meil tuua võib?"
Ema ütles: "Kallis laps, ei seda me ette tea, mis elu meil tuua võib. See, mis tulema peab, tuleb kindlasti."
Ükskord, siis kui olin juba tütarlaps, küsisin oma poisilt: "Kas sa, Heino, tead, mis elu meil tuua võib?"
Heino mõtles natuke ja vastas: "Jaa. Nuu. Ei seda me küll ette ei tea, mis elu meil tuua võib. Harašoo?"
Ja nüüd, kus ma ise olen ema, küsib tihti ka minu laps, mis elu me küll elame ja mis elu meile küll veel tuua võib.
Mina vastan, et ei tea.

Niina, Valga
(honorar palun saata Hansapanka)

Õled

Sel aastal tõime jõuludeks tuppa õled nagu vanarahvas ikka tegi. Viskasime õled põrandale ja püherdasime nende peal. Ootasime põnevusega, mida isa ja ema ütlevad.
Kui isa tuppa tuli, lõid tal silmad särama.
"Jumal, kaitse Eestimaad!" hüüdis ta ja sukeldus peadpidi heintesse.
"Ai, raisk!" karjatas ta äkki ja hoidis silma kahe käega kinni.
Ta vaatas oma punetavat silma peeglist.
"Kuradi perse ma ütlen küll." Ema hoidis ta kätt.
Kuradi jama küll jah.

Jaan
Vihula algkool, 2. klass

Mosambiik

Olen kirjavahetuses oma Mosambiigi sõbraga. Ta on mulle tihtipeale kirjutanud, et Mosambiigis on väga hea elada.
Kuna mul siin õiget tööd pole, otsustasingi Mosambiiki sõita.
Kirjutasin, et mul on kuldsed käed.
Selle peale kirjutas ta mulle, et ootab mind väga.

Eino Lepmets
Tallinn

Alpamõk

"Alpamõk!"
See verd tarretama panev hüüe lõhestas esimesena varahommikuse auuli tühje tänavaid. Kohe peale seda hakkasid laulma kuked.
"Alpamõk!" ei jäänud üksik huikaja rahule. "Alpamõk!"
Lõpuks paotati ühe eraldi seisva kilõki ust ja unesegune hääl rögistas: "Ten mizöl, zö hzöra!"
Kediri, tema see hõikaja oligi, nägu läks laia naeru täis. Paljastusid ilusad terved hambad. Kedir astus Alpamõki juurde, patsutas sõpra õlale ja istus maha.
Sõbrad vaatasid teineteist rahulolevalt.
Alpamõk oli tugev ja terve nooruk, mustade kulmupuhmaste alt välkusid süsimustad sätendavad silmad. Terava kullinina all tärkasid esimesed vurru-udemed.
Alpamõk kadus hetkeks kilõki sisemusse, askeldas seal veidi ja tuli juba pestult ja riietunult tagasi ukseesisele. Ta murdis tüki bahlõki küljest, ulatas selle Kedirile ja istus siis teda kuulama.
Kedir ei alustanud enne, kui oli suutäie alla neelanud, puru kokku korjanud ja pähe hõõrunud.
"Kuidas naine elab?" päris Kedir nüüd tõsise näoga. Vallatu tuluke välgatas ta silmades.
"Hästi," ütles Alpamõk väärikalt, vaevu naeru tagasi hoides.
"Aga kuidas lapsed elavad?" küsis Kedir nüüd ja enam ta vastu ei pidanud. Ta haaras kõhust kinni ja püherdas naerust leemendades maas. Ka Alpamõk naeris, kuid rahulikumalt, nagu sedõrile kohane.
Veidi aja pärast ajas Kedir end püsti, rapsis riietelt tolmu ja hingas pahinal sisse ja välja. Kõrgmägede tuul lehvis ta juustes, tõusev päike paitas ta päevitunud palet. Kedir vaatas kaugusse. Ta mõtles.
Kilõkist kostis norinat. Alpamõk magas.
Äkki tundis Kedir tugevat lööki. Ta kukkus selili kraavi, veeres veidi poris ja avas hämmeldunult silmad. Kõrgel taevas hõõgus päike. Valge pilve taustal lendles kaks kotkast. Kedir sulges uuesti silmad...
"Sak ken dohlör!" karjus keegi...

Olen modell

Mõni aasta tagasi sain modelliks.
Mul on hästi meeles, kuidas kõik modellid rääkisid, kui raske nende töö on, aga keegi neid ei uskunud. Ei uskunud minagi.
Aga tõepoolest.
Mäletan, kui valusad olid lihased järgmisel hommikul peale esimest tööpäeva. Ja uni oli nii magus...
Järgmisel päeval tegin endale pajukoorest vilepilli.

Chris-Tina
Tallinn

Hakkasin nutma

Sain ühel päeval tuttavalt sõbrannalt ühte kreemi, mis pidi rasva ära kaotama. Määrisin seda katseks jalgadele.
Mõõtsin mõne aja pärast jalgade ümbermõõtu. Selgus, et üks reis oli 45 cm paks ja teine 49. Määrisin sellele natuke veel kreemi.
Nüüd oli ümbermõõt 42 cm. Kurat ma ütlen küll.
Hakkasin nutma.

Anne
Nõmme

Näiteringis

Käin juba mõnda aega kooli näiteringis. Ringi juhendab meie klassijuhataja Vaike Safonova.
Esimesks näidendiks oli meil "Armastus kivitrepil". See on lugu poisist nimega Viktor, kes teistele ühtelugu halba teeb.
Peale proovi andsime Viktorile kõik koos peksa.
Vaike Safonova ise peksmisest osa ei võtnud.

Andrei
Valga 1. Keskkool