Kirikupoiss

Ühel päeval käisin kirikus.
Vaatasin ühte punkti.
Äkki müksas naaber mulle küünarnukiga vastu külge: "Nägid?!" ja osutas kuhugi.
"Mida?"
Ta ei vastanud.
Veidi aja pärast segas ta mind jälle: "Kas nüüd nägid?"
Ütlesin, et loen midagi.

Ballett

Ühel õhtul käisin abikaasaga balletti vaatamas.
Üldiselt jäi mul sellest hea mulje.
Kahjuks äratas naine mu üles kõige huvitavama koha peal.
Aga üldiselt.

Lembit
Saue

Kott saepuruga oli kerge. Veiko oli selle ringraja äärest varastanud.
Ta tassis selle ilma vaevata koju. Õues nägid teda nende maja lapsed.
"Mis see sul on?" päris väike Ilmar.
"Kanasõnnik," valetas Veiko.
"Milleks sul seda vaja on?" küsis Deniss.
"Tomatitele."
Ta tõmbas liftiukse lahti.
"Kust sa seda said!?" nõudsid nüüd lapsed.
"Turult ostsin!" pahvatas Veiko ehmunult.
"Kes see sul turul sõnnikut müüb?"
"Kaukaaslased müüsid."
Lapsed silmitsesid Veikot umbusklikult.
"Zatšem huinjoi zanimaješ?" küsis Deniss.
"Mida mida?"
Veiko lipsas lifti.
Ta harutas igaks juhuks kotisuu lahti. Kotis oli saepuru.
Kuradi kaukaaslased.

Elamus

Olin ühel õhtul juba voodis, kui isa kuskilt koju tuli.
Teesklesin, et magan juba.
Isa tuli vaikselt mu voodi äärde.
"Anna mulle andeks, Tiit, et sulle halb isa olen olnud... Ma saan... või ei saa... sulle pakkuda kõike seda, mida sa võib-olla oleksid tahtnud... Ma pean silmas just rahalisest seisukohast."
No jah noh.

Priit
Vääna-Jõesuu Põhikool

Kirjand II

Sel kevadel oli meil lõpukirjand.
Kirjandite teemad olid sellised:

Olen kui haige ja väsinud lind (R.Rolland'i põhjal)
Eesti kui aja märk
Põhjatu vaikus on parem kui ime
Miks Tammsaare mõtted ei ole minu mõtted (D. Kareva loomingu põhjal)
Parem peenike peos kui...
Mida on jäetud Piiblis ütlemata?
Vaba teema

Tarmo
Tallinna Saksa Gümnaasium

Kolmikud

Meie klassis käivad ühed kolmikud. Nende nimed on Trips, Traps ja... Hannes.
Peab tunnistama, et nende kohalolek mõjub rusuvalt. Õppetööle mõjuvad nad igatahes pärssivalt.
Ka õpetajad suhtuvad neisse vaenulikult. Mäletan, kuidas õpetaja nad esimest korda tunnist välja saatis.
Kõigepealt läks Trips, siis Traps ja siis... Hannes.
Tihtilugu kutsub klassijuhataja nende vanemad kooli. Oleme lukuaugust piilunud, et nad istuvad siis tundide kaupa sõnatult. Mitu korda on kolmikute isa tulnud sealt välja ja kahtlaselt kaua taskurätikuga silmi pühkinud...
Aga igal hommikul tulevad nad jälle kooli.
Kõigepealt Trips, siis Traps ja lõpuks... Hannes.

Andres
Kohtla-Järve Gümnaasium

Proxima Centaurilt

Veiko jalutas peale tööd koju. Tervise huvides oli ta otsustanud bussisõidust loobuda ja jalgsi minna. Metsatukas, süüdanud uue sigareti, kuulis ta äkki imelikku surinat.
UFO! välgatas tal peas.
Hetkegi kõhklemata vaatas ta ringi. Nähtu pani teda jahmatama. Väikesel lagendikul seisis üleni helendav metallkeha.
Veiko läks lähemale. Sel hetkel avanes objekti uks ja sealt tulid välja kolm subjekti. Veiko suu kuivas ja palgeile ilmus higi. Ta aimas, et kohe järgneb midagi ennekuulmatut.
Ta tõstis igaks juhuks ruttu käed üles.
"Mul ei ole relva," tähendas see.
"Ärge kartke," ütles Veiko peale mõningast pausi võimalikult rahulikult, nii, kuidas kloppiv süda seda võimaldas, "ma ei tee teile halba."
Ta viskas sigareti maha ja surus sellele kannaga peale.
"Ma ei ela siit kaugel. Lähme...Istume ja, sööme midagi... Poissmees..."
Järsku Veiko minestas.

Üllatus

Tulin ühel päeval koolist koju ja ütlesin isale, et minu IQ on 90.
Isa vaatas mulle imestunult otsa.
"See on nüüd küll tore üllatus," leidis ta viimaks.
Kui me õhtul isa ja emaga televiisorit vaatasime, ütles isa veel: "Parem on vähe raha... rahat kui et vähe mõistust."
Tegelikult küll jah.

Jaanus
Tallinna 25. Keskkool

Raamatukogus

Ütlesin ükspäev vanaemale, et mulle meeldib väga vormel 1.
"Kas sa tahad olla nagu Gilles Villeneuve'iks või?" päris vanaema.
"Ei... "
Peale seda läks mul tuju millegipärast halvaks. Marko Märtinist ma ei hakanud vanaemale üldse rääkimagi.
Veetsin pika õhtupooliku raamatukogus ja selgitasin välja, et Gilles Villeneuve on juba ammu surnud.
See ainult süvendas minus veendumust, et vanaema on loll.

Heiki Sass
Kadrioru Keskkool

Saladus

Ühel päeval leidsin riidekapist oma vana pioneerikaelaräti. Seda vaadates tulvas meelde palju mälestusi... Esimene klassiõhtu, esimene suudlus, esimene viinaklaas...
Näitasin seda salamahti ka oma abikaasale.
"Mis see sul on?" uuris meie väike poeg uudishimulikult.
"Messe?"
Abikaasa pilgutas mulle silma.

Saima Helle
Viru-Jaagupi

Leonid

Kalle oli kutsutud Heino sünnipäevale.
Pärast rikkalikku söömist ja joomist mindi õue.
"Laptuu!" karjus üks väike kiilaspäine mees. Kalle polnud teda varem näinud. "Valime kaptenid!"
"Mina olen üks kapten!" karjus kiilaspäine edasi. "Kes teine kapten on?"
Kuna teised peolised ei olnud pooltki nii innustunud kui tema, hädaldas ta edasi: "Teeme ruttu. Varsti läheb päike looja ja..."
"Kas sina oled kapten?!" hüüdis ta jälle ja raputas Kallet õlast.
"Ei ole... mis..." pahvatas Kalle ja taganes ehmunult.
Kiilaspäine mees raius Heino aias paar puud maha.
"Näe!" ja viibutas roikaid.
Külalised hoidsid hinge kinni.
"Jäta, Leonid," palus üks naine teda pisarsilmi. "Mis lapsed ütlevad?"
Leonid ohkas ja proovis naist suudelda.
Külalised hoidsid hinge kinni.
Naine suudles teda pealaele.
Heino asetas telefonitoru hargile.

Tänutäheks armsale õpetajale

“Veiko! Ae, Veiko!” kostis äkki naisterahva hääl.
Veiko nägi, et hõikaja oli tema vana õpetaja, kes talle kiirel vanainimesesammul lähenes.
Veiko silmadesse valgusid pisarad ja ta hakkas jooksma. Ta tundis, kuidas kõik viimastel päevadel temasse kogunenud pinged äkki vabanevad.
Veiko lisas kiirust ja keeras ümber nurga.
Õpetaja kadus silmist.

1969

Daniel

Mul on talus sulane Mobutu Daniel.
Silmitsesin ükspäev, kuidas ta laudas sõnnikut kühveldas ja küsisin talt, kuidas ta siis tahab, et ma teda kutsuksin: kas neegriks või hoopis mustaks.
Daniel vaatas mulle oma suurte niiskete silmadega otsa ja ütles häbelikult, et talle kangesti meeldiks, kui ma teda härraks kutsuksin.

Vello Holm
Väike-Maarja

Poes