IQ = 275

Kilomeetrit kahe minutiga läbi joosta polegi nii lihtne, kui algul tundub. Peab lihtsalt uskuma.
Parafraseerides tuntud ütlust - andis mõistus ameti, annab ta ka... ka jumala... - niisiis, andis distantsi, annab ka jalad.
Aga need lood...
Need on taastumiseks.

Justnagu kaksteist aastat tagasi

Oli öö. Veiko kuulis, kuidas vanaema oma voodis vaikselt nahises.
"Las magab," mõtles Veiko, "päev oli raske."
Ta libistas end teki alt välja ja hiilis kikivarvul vanaema voodi juurde.
"Vanaema," raputas Veiko magajat õlast, "vanaema."
Vanaema pomises midagi uniselt. Veikol hakkas äkki vanaemast kahju, et ta keset ööd üles aeti.
"Vanaema," sosistas Veiko, "ega sa ei tea, kus mu lips on? Tead see... Lõvidega."
"Kas sa kapist vaatasid?" haigutas vanaema. "Kas tulen näitan taskulambiga tuld?"
Veiko puges tagasi voodisse, südames imelik tühi tunne. Vanaema juba norskas.
Veikole tuli meelde, et kunagi ammu oli ta samamoodi öösel vanaema juures käinud.
"Vanaema," oli ta siis sosistanud, "ega sa ei tea, kus mu suusamüts on? Tead see RATI RITI RALLA."
"Kas sa hästi otsisid?" oli vanaema vaikselt pomisenud. "Kas tulen aitan otsida?" ja edasi maganud.
Imelik, mõtles Veiko. Nii palju aastaid on mööda läinud ja ikka on kõik vanaviisi. Justnagu seisaks aeg paigal. Aga äkki seisabki? mõtles Veiko.
Ta oleks heameelega kohe vanaemalt küsima läinud, kuid sisimas kartis ta, et vanaema jaoks on see küsimus liiga abstraktne. Pole mõtet iga tühja asja pärast teda üles ajada.
Lõpuks jäi Veiko magama.

Kahekesi metsas

Keegi koputas uksele.
Ukse taga seisis Je-Leena. Veiko sai kähku esimesest kohmetusest üle ja kutsus teise sisse.
Je-Leena astus tuppa. Uudishimulikult vaatas ta ringi.
"Mis sul oli?"
Je-Leena vaikis. Näis, nagu ta ei kuulnukski.
"Kuule," kõrgendas Veiko häält, "mida sa tahtsid?"
Je-Leena silmis välgatasid pisarad.
"Ma armastan sind."
Mõneks ajaks võttis maad vaikus.
"Kus me elama hakkame?" küsis Veiko siis rahulikult.
"Metsas," vastas Je-Leena õhinal. "Onnis. Peaasi, et me koos oleksime."
"Millest me elama hakkame?"
"Püüame kala, nopime marju ja..."
"No aga kuhu me lapse paneme?" ei jäänud Veiko rahule.
"Poiss las olla vanaema juures nagu praegugi. Mis tal seal häda on?"

Kohtumine Müürivahe tänaval III

Veiko sai ühel pärastlõunal Müürivahe tänava alguses kokku Nuustikuga. Too oli Veiko vana klassivend, kellega ta eriti läbi polnud saanud.
"Hoo, Veiks!" laiutas Nuustik juba kaugelt käsi. "Kuinkaa pesee?"
Veiko naeratas kohmetult ja kraapis kuuekäiselt hallikat plekki.
"Võeh, kus teine küll rokaseks sai?" võdistas Veiko õlgu, tegi näpu keele peal märjaks ja hõõrus veel.
"Voihan vittu," pomises Nuustik.
"Ei sittund, ei sittund," õhetas Veiko. "See vist kohupiima kuskil peale läinud."
Nuustik hakkas nutma. Niimoodi, teise käega teeäärsetest puudest tuge otsides ta minema hakkaski.
Veiko läks vastassuunas.

1986, Tallinnas.

Per aspera ad astra

Hommik oli ilus. Veiko lonkis sihitult mööda tänavaid. Äkki silmas ta teisel pool tänavat Vasilit ja Jeegorit.
Veiko rõõmustas.
Vasilit ja Jeegorit tundis ta juba kooliajast: kaks lahutamatut sõpra ja naljahammast. Alati sai seal, kus nemad kahekesi koos olid, palju nalja, nii et naera või ribadeks. Veiko aimas endal lõbusat õhtupoolikut ees ootavat...
"Hey, poisid!" hüüdis ta teistele. Nood pöörasid pead ja Veiko lehvitas neile. Ta ületas kiiresti tänava ja andis tuttavatele terekätt, jäädes põnevil ootama, mis vimkad neil täna varuks on.
Vasili silmitses teda tõsiselt.
Veiko suunurgad tõmblesid tagasihoitud naerust. Nüüd ütleb midagi, mingi killu... mingi jälle...Nagu... Veiko ei suutnud end talitseda ja purskas naerma.
"Uääh-h," tõmbas ta veidi aja pärast hinge ja pühkis suunurgast ülearust vahtu. "Jõõ-õõp."
Vasili ja Jeegor vaatasid teineteisele otsa. Nüüd pöördus Jeegor Veiko poole.
"See..."
Veiko vajus istuli. "Poi-sid," halas ta naerust luksudes, "palun, aah... ärge... jamage..." ähkis ta.
"Uõõh, ma... ei saa, poisid... poisid..."
Kulus mõni minut, enne kui Veiko end jalule ajas ja kõveras minema komberdas.
Läks veel aega, enne kui ta reaalsust jälle tajuma hakkas. Ta tundis end veidi väsinuna.
Ta mõtles olnu peale. Ta pidi tunnistama, et Vasili ja Jeegori naljad ei olnud enam nii vaimukad ja sädelevad kui vanasti.
Või olidki nad üldse Vasili ja Jeegor? Eh-hee...
Ta vaatas üles, tähtede poole...

Vanalinna päevadel IX

Veiko jalutas mööda vanalinna kitsaid tänavaid. Vahetevahel peatus ta, silitas mõtlikult paeseid müüre ja pomises: "Armastan sind, vanalinn" või "Jumal, hoia Eestimaad", olenevalt sellest, kuidas hetkel sobivam tundus. Veikole ei meeldinud pidevalt üht ja sama korrutada.
Äkitselt kattis keegi selja tagant Veikol silmad.
"Heino, kurat?"
"Ei," vastati häälega, milles võis aimata vaevu tagasihoitavat naeru.
"Heikki, kurask!"
"Ei."
"Hm. Ants?"
"Ei."
Veiko meelest oli möödunud juba tubli veerandtund. Ta tundis, kuidas piinajal peopesad vastikult higiseks tõmbusid.
"Hindrik?"
"Ei."
Veikol oli kõht tühjaks läinud. Ent mingi mehelik uhkus hoidis teda alla andmast.
"Erkki?"
"Ei."
"Heino?"
"Kur-raat!"
"Ei."
"No olgu, annan alla," pressis Veiko läbi hammaste, "sinu võit," ja pöördus ringi.
"Anne-Ly!?" tegi Veiko suured silmad.
"Ei."
Veiko vihastas.
"Heino, kurat!"
"Ei."
"Ah minge te ka kõik..." ütles ta ja keeras minekule.
"Kuradi Erkki," mõtles ta tigedalt, "ühed... kõik..."