Kui vanasti oli külas tarvis ühiselt talutöid teha, siis tõusis peremees juba enne kukke ja koitu, et vajalikke ettevalmistusi teha. Rookis õue puhtaks, söötis lehmad ja hobuse, kasis sigade küljealuse, peksis rehe ja laotas põllule sõnnikut. Lõpuks äratas ta naise, andis talle süüa, käis kirikus ja ronis lõpuks õue kõige kõrgema kase otsa, kus puhus täiest jõust päikeses sätendavat fanfaari. Kohaletulnud külarahvas siis vaatas, kas hakkas tööle või...

Teie, intelligendid

Veiko tuli poest välja ja põrkas kokku Viktoriga.
"Ohhoo!" tegid mõlemad suured silmad - nad polnud teineteist peale kooli enam näinud. Veiko teadis, et Viktor on juba mitu kõrgkooli lõpetanud ja vist isegi Moskvas õppinud.
"No kuidas sul läheb?" tegi Veiko juttu. "Kellena töötad?"
"Ma... olen... nüüd..." pudistas teine imelikult, "professori... asetäitja."
"Professori asetäitja?" imestas Veiko. "Sina?"
"Sina?" kohmetus Viktor. "Ei, mina."
"Ei, ma räägingi, et sina."
"Mitte sina, vaid mina," kohendas Viktor prille.
Veiko mõtles natuke.
"Mina!"
"Sina?!" üllatus Viktor.
"Kurat!" vihastas Veiko. "Sina, noh!"
Viktor võttis prillid eest ja jõllitas Veikot oma lühinägelike silmadega.
Veiko kaotas kannatuse. Ta tonksas endale nimetissõrmega vastu rinda: "Mina...". "Sina," näitas ta siis Viktorile. "Sina oled..." koputas ta Viktorile vastu rinda, "professor."
"Mina?" imestas Viktor...
Veikol tuli veel õhtulgi seda kohtumist meenutades paha maitse suhu. Säh sulle siis kõrgharidust. Või mis koolis ta seal Moskvas õppis?

Loogikaeksamil

Mida kiiremini loogikaeksam lähenes, seda rohkem Veiko pabistama hakkas. Saaks eksamitega kuidagi ühele poole, saaks diplomi kätte, mõtles Veiko eksamiks valmistudes...
Eksamil võttis Veiko pileti ja näitas seda õpetajale.
"No räägi," kehitas too end toolil.
"Millest?"
"Näiteks loogilisest apsust."
"Loogilisest apsakust?"
"Ei, apsust."
Loogiline aps? mõtles Veiko.
Nagu iseenesest tuli talle meelde eilne juhtum bussis. Bussi sõites tegi üks poiss "tik-tak, tik-tak". Kui buss peatus ja uksed avas, tegi poiss "tairi-tit, tairi-taa". Kus siin loogika on?
Veiko mõtles.
"Loogilisest apsakust?"
"Apsust. Loogiline aps." Õpetaja heitis talle altkulmu pilgu.
Tairi-tit, tairi-taa on ju muusikast, mõtles Veiko. Jo-le-mi, jo-le-na.
"Aps? Apsak ikka?"
"No apsak noh!" vihastas õpetaja.
"Loogiline apsak," alustas Veiko ettevaatlikult, "on olukord, mille loogilises apsakus võime veenduda, kui... me..."
Õpetaja katkestas teda. "Mina, Veiko, nägin eile tänaval auruatra, mille pani käima lokomotiiv." Ta põrnitses Veikole otsa. "Ja kujuta ette, mitte üks, vaid kaks lokomotiivi, nagu ühest poleks piisanud?" Õpetaja muigas.
"Nooh," hõõrus Veiko higiseid käsi vastu reisi, "ka mingi..."
Ta sai aru küll, mida loogiline apsak endast kujutas. Ta ei osanud õpetajale... Ta teadis küll... Ja sai aru... Aga...

Uneslugeja

Iigor sulges silmad ja katsus uinuda.
Veidi aega rähkles ta niisama, siis aga vajutas otsustavalt laualambi lülitile. Kui ei, siis ei - pole mõtet end vägisi sundida, mõtles Iigor.
Veidi lesinud, võttis ta kätte Dumas' "Kolm musketäri". See oli tema lemmikraamat. Iigori lemmikkangelane oli D'Artagnan.
Iigor luges.
"Oh oi, kurat küll, ma ütlen," oigas ta mõttes lugedes innukalt D'Artagnani seiklustest. "Ui raisk küll."
Talle tuli röga kurku.
Iigor sülitas voodi ette maha ja rahunes veidi.
Endalegi ootamatult oli ta pisut higiseks läinud. Mõtlikult silmitses ta röga põrandal ja tundis, et tal hakkab halb.
Iigor proovis uuesti magama jääda. Peaks midagi õppima hakkama. Füüsikat või.... Saaks targemaks ja üldse....
Äkki äratas Iigori kellegi tasane hääl: "Iigorjokk, ärka. On aeg. Iigorjokk?"
Iigor avas silmad.
Ema naeratas. Iigor ringutas.
Tuleb välja, et kõik oli unes.
Oi jah...

Juhtum laeval

Gleb oli merekooli lõpetanud sel kevadel ja ta saadeti teenima uuele suurele ristlejale "Ivan Tregubov". Võimas merehiiglane kasvas aegamisi noorele leitnandile südamesse. Vanemad ohvitserid nägid temast sirguvat toredat merehunti.
Ka madrustega olid Glebil head suhted. Nii mõnigi kord nähti teda mõne madrusega sõbralikult vestlemas, ühe käega usalduslikult teist õlale toetamas, teisega reelingust kõvasti kinni hoides. Madrused usaldasid teda, tal oli piisavalt autoriteeti.
Ühel päeval ei olnud Glebi enam laeval. Keegi ei teadnud, kuhu ta kadus. Kuulati üle vahimadrus, ent temagi ei osanud midagi öelda: öö oli olnud rahulik. Ent laeva kaptenile tundus madruse jutt millegipärast kahtlane ja ta küsis igaks juhuks veel kord: "Nii-nii, tähendab räägid, et ei tea midagi? Et ei kuulnud, jah?" ja vidutas mõtlikult silmi...
Elu laeval läks omasoodu edasi. Glebi lugu vajus unustusehõlma ja kõik olekski niimoodi jäänud, kui saatus ise poleks vana asja jälle meelde tuletanud.
See juhtus nii.
Ühel päeval nähti laeval, et keegi ligineb mööda kallast pika mõõdetud sammuga.
"Gleb. Näe, Gleb!" sumises meeskond üksmeelselt, ent ilma erilise rõõmuta. Taipasid ju kõik, et see tähendab järjekordseid sekeldusi.
Nii oligi.
Pärastlõunal laskis kapten meeskonna üles rivistada. Tema paremal käel seisis Gleb - palja ülakehaga, musklites õlgadega nagu tõeline merekaru.
"Sõna on Glebil," lausus kapten.
Gleb astus ette ja rääkis oma loo. Mida rohkem ta rääkis, seda uskumatum kogu lugu tundus. Nii mõnigi rivisseisjatest näpistas kõrvalseisjat kõvasti-kõvasti: kas too mitte und ei näe?
"See oli tookord, aastaid tagasi," alustas Gleb vaikselt. "Olin alles noor ja kogenematu." Heakskiitev sumin tunnistas, et ta tõtt rääkis. Gleb tõstis käe ja sumin vakatas. "Otsustasin veidi aega maha võtta, üleliigne tormamine ei tule kunagi kasuks. Läksin maale, võtsin naise, tulid lapsed." Gleb laiutas käsi. "Mis siin siis imelikku on?"
Meremehed noogutasid üksmeelselt. Tõusev tuul sasis nende juukseid.
"Heisata purjed!" hüüdis Gleb.
"Näe, Gleb. Siin on sulle mõõk," ütles kapten vaikselt.
Gleb vaatas talle sügavalt silma. Sel hetkel mõistsid kaks vana merekaru end täielikult. Madrused vaatasid neid hetke liigutatult, siis jooksid alla kambüüsi* sööma: toit ei tahtnud jahtumist, meri ei sallinud venitamist. Gleb ja vana merekaru vaatasid teineteisele otsa ja puhkesid mõlemad südamest naerma.

*kambüüs - söökla

Jaltas, 1983

Ašek-tšan
Eesti Vabariigile pühendan