Mulle tuli koolipõlvest meelde selline juhtum.
Oli geograafiatund ja õpetaja Ristikmäe küsis Tarmolt, milliseid kolme riiki tema teab ja oskab kaardilt näidata.
Tarmo mõtles ja ütles: "Kõigepealt Kasahstan." Ta näitas kaardi pealt. "Siis Hiina," ja näitas ka Hiinat õigesti.
"Ja kolmas riik?" küsis õpetaja Ristikmäe.
Sel hetkel helises kell ja tund lõppes...
Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, avanes mul võimalus Tarmolt küsida, milline on kolmas riik, mida ta teab.
"Vietnam," vastas Tarmo ja krooniseid rahatähti oma pahklike töömehekäte vahel siludes ohkas südamest.
Krambid
Kui hakkas mängima ilus muusika, kohendas Andres lipsu ja astus mõõdetud sammudega üle tantsupõranda. Ta kummardus Moonika ees ja punastas sügavalt. Neiu õhetas näost ja vahtis maha, ent tõusis häbelikult. Kahekesi liikusid nad saali keskele ja alustasid aeglast valssi.
Sulnis meloodia vabastas noored kehad ülearusest kramplikkusest ja toredasti keerutasid nad teiste kadedate pilkude saatel.
Korraks kohtusid nende pilgud, Andres punastas sügavalt, aga Moonika õhetas näost.
"See... mul... " kohmas Andres ja vakatas.
Moonikal algasid krambid. Kahekesi püüdlikult oma liigutusi kohendades suutsid nad seda teiste eest varjata.
"Kas sul juba ammu nii... " jättis Andres küsimuse delikaatselt lõpetamata.
Moonika vaikis. Ta õhetas näost. Vaevukuuldavalt sosistas ta midagi. Andres ei saanud aru.
"Mida?" karjus ta teisele kõrva. Muusika oli lausa kõrvulukustav.
Moonika nuttis. Andres ei teadnud, mida teha. Hellalt silitas ta tütarlapse pead.
"Katsume korra veel," ütles ta siis. Pisaraid kuivatades liibus Moonika noormehe vastu. Aeglaselt libisesid nad mööda põrandat.
"Mul on ka justkui... justkui mingi kramp peal," sosistas Andres Moonikale kõrva. Ta oli tüdruku juuste puhtast lõhnast lausa hullumas.
Nüüd oli ka Moonikal kergem.
Baklanov
Andres istus kohvikus ja piidles vastas istuvat Tõnu, kes just äsja ligi oli tulnud.
Tõnu oli kaasa toonud pooliku klaasi viina mahlaga.
"Kas sa," tegi Andres katset juttu alustada, "Tarmot... oled... näinud?"
"Vaata," ütles Tõnu, otsekui polekski ta Andrest kuulnud. "Kui Liit omal ajal poleks lagunenud, siis poleks Eesti iseseisvust olnud kah."
Andres vaikis. Ta ei vaielnud vastu.
"Krjutškov," ütles Tõnu järgmiseks.
"Lukjanov," ütles ta veel.
Andres vaatas teise tühjaks saanud klaasi.
"Ja siis see.. see... " tuletas Tõnu laupa kibrutades meelde. "Noh... ütle nüüd... "
"Aleksandrov," pakkus Andres.
"Ei, ei," tõrjus Tõnu. "Aleksandrov oli ju Ameerika instituudi juhataja."
"Sviridov?"
"Ei. Sviridov oli Liidu metallurgiaministeeriumi osakonnajuhataja."
"Siis Dolgihh?"
"Dolgihh!?" vaatas Tõnu hämmeldunult Andrest. "Kulla mees, Dolgihh oli ju Poliitbüroos! Ei, see oli mingi Bak... Bak... "
"Bakunin?"
"Vot, vot. Midagi Bak... Bak... Baklanov! Vohhh! Jess!"
Tõnul oli tõesti hea meel.
"Dolgihh jah," patsutas ta Andrest õlale, "Dolgihh oli ju Poliitbüroos."
Ta jõi jälle teadmata kust siginenud viina mahlaga.
"Dolgihh... Solomentsev... Kunajev... Pelše... Oi jaah... Olid ajad... "
Tõnu jäi mõttesse.
"Lapsed on... meie... tulevik... " Ta jäi purju.
Kella 4 ajal
Iigor ootas, kuni inimesed trolli sisenesid ning pilku vasemasse peeglisse heites võttis sujuvalt kohalt. Iigor pääses ristmikult õnnelikult läbi ja hingas kergendatult: nüüd ootas ees pikk teelõik, kus peatustes inimesi kunagi ei olnud.
Käigukast ragises. Iigor teadis, et see masin nõudis oskuslikku käsitsemist: käigukang ei läinud korralikult sisse. Vana Elmar oli siis Iigorit õpetanud, et tuleb kangi natuke enne põhjaminekut vasakule suruda, siis edasi läheb juba korralikult. Iigoril oli see nõks hästi käes. Iigor teadis, et talle anti vana ja kulunud troll, sest sellised anti ikka algajatele. Peale esimest reisi väsinult kabiinist välja tuikudes tabas ta Heino kahjurõõmsa muige. Iigor ajas selja sirgeks: las näeb, et õiget meest töö ei murra...
Salongis oli rahulik. Kõik olid endile istekoha leidnud. Väike jõnglane vahtis kabiini. Iigor naeratas ja pilgutas poisile silma.
Silmanurgast teed jälgides piilus Iigor salamahti poisikest. Mis too nüüd ette võtab?
Poiss oli vahtimisest isu täis saanud, pööras ringi ja läks imelikult taarudes trolli tahaotsa, lükkas õhuakna lahti ja puges sealt välja.
Iigor vajutas silmapilkselt piduritele. Troll peatus kriginal. Kuulda oli ehmunud hüüdeid. Iigor hüppas sõitjateruumi.
"Kes see oli?! Mis ta nimi oli?"
Reisijad vaatasid talle imestunult otsa.
"Nägite ju. Poisike, väike, käis nii, imelikult." Iigor käis taarudes mööda trolli. "Oli ju?"
Teda vaadati vaikides. Iigor tõmbus turri. Veidi mõelnud läks ta tagasi rooli taha ja jätkas sõitu. Mõte omapärasest poisikesest ei andnud talle rahu...
Ring sai jälle läbi. Väsinult kabiinist välja tuikudes tabas ta Heino kahjurõõmsa muige, õlitas trolli sarvi ja puhastas istmeid. Lapiga õliseid käsi pühkides astus ta väikesesse soojakusse, mis mugavaks puhkeruumiks oli kohandatud.
Elmaril oli sõit tänaseks juba läbi. Vaikselt norisedes magas ta ristseliti madratsita raudvoodil. Ats istus väikese hõõguva raudahju juures ja kohendas tuld. Iigori sisenedes tõusis ta püsti, tõmbus kössi ja surus end kartlikult vastu kappi. Iigor teadis, et kaks aastat tagasi juhtus Atsil kolmandal, kõige raskemal liinil, avarii. Pärast seda oligi Ats selliseks muutunud. Enne oli ta olnud lõbus mees, nagu Elmar oli Iigorile rääkinud. Võttis kõvasti viina ja ükski pidu ei möödunud ilma temata ja tema lõõtspillita.
Iigor tegi endale eilsest järgijäänud supi soojaks ja sõi ahnelt lürpides, ise magavat Elmarit seirates. Too ärkas äkki ning segaselt silmi pilgutades tundis Iigori ära.
"Näh, sul jälle üks trett läbi?" Kopsikuga ämbrist kisselli ammutanud jõi ta seda januga. "Noh, kuidas läks?"
Iigor jutustas lühidalt tänase loo. Mehed kuulasid vaikides, tükk aega ei öelnud keegi sõnagi. Väljas läks hämaraks.
"Jaa-a," venitas Elmar lõpuks mõtlikult ja pani Iigorile käe õlale. "Ole ettevaatlik, poiss."
Iigor proovis talle silma vaadata, ent too pööras pilgu mujale.
"Ole nüüd... " otsis Elmar sõnu, "ole nüüd ... ettevaatlik."
Veidi aega seisis ta soojaku uksel nagu kaalutledes, tõmbas siis ukse kinni, avas ahjuukse ja puges Iigorile silma pilgutades ahjusuust sisse. Valjusti kobistades ronis ta mööda korstnat üles.
Katusel oli veel mõnda aega kuulda jooksmist.
Siis jäi kõik vaikseks.
Peegel
Veiko tõusis hommikul varakult, sõi isukalt vorstivõileiva ning ringutas mõnutundest ägisedes. Kõht oli päris täis saanud.
Veiko mõtles natuke ja otsustas veel midagi süüa.
Nüüd oli kõht tõesti täis. Veiko trummeldas lõbusalt punnis kõhu peale ja kuulas tähelepanelikult iseloomuliku kõlaga heli, mis kõrvu kostus. Veikole tuli meelde lapsepõlv: täpselt nagu... nagu... Talle ei tulnud õige sõna kohe keelele ja ta loobus meenutamast.
Veiko vaatas aknast välja. Ilm oli ilus, päike kõrgel taevas ning tuul kõigutas vaikselt puude latvu.
Ta avas akna ning küünitas välja vaatama. Tänav oli peaaegu tühi ja Veikole tuli pähe vallatu mõte. Ta kobas taskus ja otsis sealt üles poolelijäänud võileiva. Veiko mälus aeglaselt leiba, vaatas veel korra hindavalt tänavale ning hõikas valjult: "Hoppaa!" Siis tõmbas ta akna pauguga kinni ja naeris kõlava häälega.
Ikka veel lõbusalt kihistades avas ta külmkapi, otsis sealt konservikarbi, avas selle ja sõi heameelega ära.
"Kuradi kaalujälgijad," siunas ta mõttes. Nüüd oli ta päris rahul.
Ta tõusis ja läks teise tuppa, kus seisis suur peegel. Veiko vaatas enda peegelpilti ja puhkes rõõmsalt naerma. Siis läks ta jälle kööki ning vaatas otsivalt ringi: mida veel süüa? Lõpuks jäi talle silma üks eraldi seisev potike. Mis see siis on?
Uudishimulikult paotas ta potikaant. Ent pott osutus tühjaks. Veiko naeris. Vaat kus. Nii pettis ära et. Veiko avas külmkapi ukse - siin ikka midagi on. Ta leidis eilsest järgijäänud makarone hakklihaga. Ta kugistas need ilma soojendamata alla.
"Kuradi paberimäärijad," pomises ta suunurki pühkides.
Ta vaatas veel korra peeglisse.