Gabrovo-mees jalutas mööda külavaheteed, kuni vastu tuli juhuslik möödakäija.
Gabrovo-mees keerutas rahulolevalt sõrmedega oma pikki vuntse ja muheles endamisi.
"Kui palju sul..." alustas ta, aga võõras oli juba edasi astunud.
Gabrovo-mees õngitses imestunult põuest märkmiku ja lehitses seda närviliselt.
"Hei!" hüüdis ta.
MacGyver
Ühel päeval kutsusid meie õue lapsed mind õue MacGyverit mängima.
Imemehe seiklused pole mind kunagi ükskõikseks jätnud, seepärast läksingi lastega kaasa, et näha mis supist ta seekord eluga pääseb.
Õues kogunesid kõik lapsed ümber ühe poisi.
Too oli halvaapaki sisse tagunud hulga papinaelu ja kogu süsteemi vaseliiniga paksult kokku määrinud. Nüüd hakkas ta seda isoleerpaelaga aeglaselt kinni mässima.
Nägin, kuidas poisil suunurgast ila tilkus.
Vaatasin kella.
Tõnu Toomik
Toila
Laupäeva õhtu
Mõtlesin terve pika töönädala selle peale, kuidas laupäevaõhtut veeta.
Miskipärast tuli peale reede õhtut kohe teisipäeva pärastlõuna.
Rein
Kallavere
Augus
Heino hakkas juba varahommikul kaevama. Keskpäevaks oli auk talle juba üle pea. Ta proovis august välja ronida, aga ei suutnud.
Ta kaevas edasi. Pinnas oli siin sitke ja savine, iga uus labidatäis nõudis suurt pingutust. Pikkamisi Heino väsis.
Lõpuks kolksatas labidas vastu rauda. Heino uuristas välja väikse plekk-karbi, avas kaane ja luges kilekotti mässitud rahapataka üle.
"Kakssada kaheksakümmend kuus krooni ja nelikümmend viis senti," pomises Heino silmi kissitades.
"Nii. Väga hea."
Ta tõusis püsti.
"Hei!" hüüdis ta üles. "Aidake mind siit välja!"
Põltsamaa rist
Täpselt kell 7.15 alustas buss liikumist Tartu suunas.
Veiko sirutas jalad rahulolevalt välja ja vabastas kaeluse. Ta läks ja riputas palitu bussi tahaotsa riidepuule. Reisijad vaatasid uniselt ta toimetusi ning üks nendest palus Veikol endale öelda, kui nad Põltsamaale jõuavad.
"Ma ei tea, kus Põltsamaa on," oli ta abitult käsi laiutanud.
"Ütlen, ütlen," oli Veiko siis teda rahustanud.
Ta läks oma kohale tagasi.
Ta katsus igaks juhuks, kas revolver taskus on. Metalli jahedus rahustas Veikot.
Kuni Tartuni vaatas ta bussi videot. Tartus ootas ta, kuni teised reisijad olid bussist väljunud ja läks siis vanamehe istme juurde.
Sellelt leidis ta ainult kuivanud puulehti ja veidi kasetohtu.
Vanad fotod
Meenutan tihti lapsepõlve.
Vaatan siis albumist vanu fotosid.
Mulle tundub ikka veel arusaamatu, kuidas ma vanasti juba kolmest õllest purju sain jääda.
Praegu joon juba kaheksa õlut ja tunnen end normaalselt.
Heli
Tartu
Jüri
Sain endale koera.
Mõtlesin, mis talle nimeks panna.
Kuna mulle ei meeldi, et siseminister Jüri Mõis politseinikud vallandab, otsustasin koerale nimeks panna Jüri.
Hõõrusin heameelest käsi. Oh sa poiss!
Jüri koera nimeks!
Jüri
Pärnu
Jõuluõhtul koos IQ testidega.
Jõuluõhtul sai Veiko oma vanade sõpradega jälle üle hulga aja kokku.
Istuti lauda, vaadati televiisorit ja aeti niisama mõnusat juttu. Kangem kraam hakkas varsti sõpradele pähe ja võeti laul üles. Kell hakkas juba kümme saama, kui Mati viina järele saadeti.
"Oi jaah," ohkas Veiko, "kes seda kõike, nii ka nüüd..." Ta mõtles.
"Ükskord..." Veiko valas pitsid täis ja sõbrad jõid, oodates, mida Veiko nüüd räägib.
"Ükskord, jah, nägin ise jeesust...või kristust."
"Millal sa teda nägid?" küsis Hindrik teiste eest, kes kõik ammuli sui Veikot vaatasid.
"Ah," viskas Veiko käega, "ükskord sõitsin Ussimäe kandis suuskadega, siis, tulen, vaatan, Ussimäel on keegi. Nüüd, mõtlen. Nooh, ongi, jeesus."
"Mis sa luiskad, Veiko," naeris Erkki. Veiko tundis, kuidas vana vimm Erkki vastu üles kerkis.
"Ise sa luiskad, kuradi Erkki!" pahvatas Veiko ja sööstis Erkkile kallale. Suurivaevu suutsid teised nad lahutada.
"Ükskord," sosistas Veiko Jaanile mõne aja pärast kõrva, "nägin Ussimäel, suusatamas, vaatan, Jehoova, seisab. Mõtlen..."
"Kui Jehoovat näed, siis tuleb kohe midagi soovida," ütles Jaan kiiresti vahele, "siis läheb soov kindlasti täide."
"Jah..." Veiko vaatas Jaani. "...mõtlen, jah, vaatan, selline valge, rist käes."
"No sina küll luiskad," torkas Erkki, kes nende juttu oli salamahti pealt kuulanud.
"Kurraa..." sai Veiko veel sõnasabast kinni.
Nüüd segati neid, sest kära toas paisus - Mati oli viinaga tagasi jõudnud.
Veiko hõõrus heameelega käsi - täna istus viin talle eriti hästi. Ta valas Jaanil ja Erkkil pitsid täis ja nad lõid kokku.
Seejärel juhtus midagi väga imelikku. Veiko ja Erkki silme all jäi Jaan aina rohkem ja rohkem purju, kuni ta hoopis ära vajus. Veiko hõõrus hämmeldunult silmi.
"Huvitav, mis tal hakkas?" imestas ta.
"Täna on jõululaupäev, Veiko," ütles Erkki. "Aga jõululaupäeval,"ta valas klaasid jälle täis, "jõululaupäeval juhtub ikka midagi, mis muidu imelik tunduks. Nii et..." Ta pilgutas Veikole silma.
Veiko mõistis äkki kõik...