Eesti lipp

Käisin ühel talvepäeval vaatamas, kuidas Kristiina Šmigun võistleb. Vaatasin tükk aega, kuidas suusatajad sõidavad. Siis otsustasin neile kaasa elada ka.
Hüüdsin neile midagi.
Viuh! ja Kristiina oligi möödas.
Keegi andis mulle veel Eesti lipu.
Pärast võistlust küsisin Anatoli Šmigunilt, kuidas ta oma treeningumetoodikat hindab.

Halvaa

Oli käredalt külm talvehommik.
Lembit andis hobusele piitsa ja regi liugles mööda täistuisanud talveteed edasi. Hobuse selg auras pakase käes.
Tee ääres hanges seisis hanguvarrele totudes Heino ja viipas käega. Lembit peatas hobuse.
Heino rapsas oma kelgult heinatuusti ja andis Lembitu hobusele.
"Tore loom. Tere, Lembit," ütles Heino. "Kuhu minek?"
"Näe, viin võipütsikud turule," seletas Lembit.
"Ilus hobune," patsutas Heino Ruuget kaelale, aga tõmbas äkki käe ehmunult ära.
"Mis lögaga sul hobune kokku määritud on?!" kurjustas ta ja raputas kätt.
"Mis löga?" ehmus Lembit ning kaes ise hobust ja Heino kätt. "On jah mingi... mingi puru..."
"Või puru, kurat!" vandus Heino ja silmitses kätt. "On sul mingit lappi või asja?"
Lembit otsis palitutaskust ja tõmbas kuivanud lehtede ja mahorka seest välja määrdunud ja kortsus ninarätiku.
Heino kirtsutas nina.
"Näe, võta mu põuetaskust," tõmbas ta ühe käega oma lambanahkse kasuka hõlmad laiali.
Lembit torkas käe teise põue ja koukis sealt välja pataka lumivalgeid salvrätikuid.
Heino nuusutas sel ajal tigedalt oma määrdunud kämmalt ja limpsis ettevaatlikult keelega. Siis hakkas ta naerma.
"See on ju halvaa, kurat küll!"
"Halvaa?" põrnitses Lembit teda. "Halvaa?"

Indiaanlased

Mati ja Heino olid indiaanlased. Ühel koosolekul valisid nad pealikuks Mati ja endile uued nimed. Mati hakkas Valgeks Pilveks ja Heino nimi oli Rahutu Sõnn.
Ühel päeval istusid Valge Pilv ja Rahutu Sõnn jälle oma varitsuspaigas tee ääres. Vahetevahel sõitsid neist mööda mõned autod või jalutasid üksikud jalakäijad. Oli igav.
Rahutu Sõnn vaatas naabri poole. Too magas. Päike paistis soojalt ja roiutas ka Rahutut Sõnni.
"Ärka üles!" tõukas ta Valget Pilve. "Päev läheb niimoodi mööda. Sina ainult magad."
Mati ärkas ja pilgutas ehmunult silmi.
"Mis juhtus?"
"Midagi ei juhtunud."
Nad jälgisid jälle mõnda aega teelõiku. Midagi ei juhtunud. Uni hakkas taas peale tükkima.
Valge Pilv haigutas.
"Mis meil homseks õppida oli?"
Rahutu Sõnn vaatas teda vihaselt.
"Mis õppida?! Oled ära unustanud, kes sa oled või?"
Äkki peatus nende varitsuskoha juures valge BMW ja selle avatud aknast visati nende põõsasse granaat.
Poisid vaatasid kohkunult granaati ega suutnud end liigutadagi. Õnneks granaat ei lõhkenud. Auto võttis kummide kiunudes kohalt ja kihutas minema.
"Noh, kas tahad veel magada?" küsis Rahutu Sõnn kaaslaselt.
"Jaa-aa," sügas teine kukalt. "See pole enam nali."
Nad vaatasid põõsast välja. Metsa poolt tuli kari lapsi. Poisid jälgisid nende liikumist. Äkki krabasid jõmpsikad maast kivid ja virutasid kamakad varitsejate pihta, nii et oksad raginal murdusid. Mõlemad indiaanlased said seekord kannatada. Mati proovis viga saanud silma trotsides vaenlasi vibust lasta, kuid vibunöör läks puruks.
Lapsed jooksid naerdes minema.
Rahutu Sõnn hõõrus valutavaid roideid.
"No mina küll ei tea..." alustas Valge Pilv ettevaatlikult.
"Mis siin teada!" pahvatas Rahutu Sõnn vihaselt. "Ise veel pealik! Kurat!"
Ta ajas end vaevaliselt püsti ja komberdas minema.
Valge Pilv jälgis sõbra lahkumist valutava südamega.

Kasukas

Ühel päeval kohtas Veiko Aleksandrit. Aleksander oli tema vana sõjaväekaaslane.
Vanad sõbrad istusid ühte tänavakohvikusse ja tellisid õlut.
"Oi jaah..." õhkas Veiko kaaslast silmitsedes.
"Tead, Veiko, mis juttu ma ükspäev kuulsin?" küsis Aleksander.
"Nooh?" rüüpas Veiko õllekannult vahtu.
"Tead, see on üks vana lugu. Läksid isa ja poeg talvel metsa," alustas Aleksander. "Sõitsid saaniga, või reega ja..."
"Ah ma tean küll," katkestas Veiko teda naerdes. "Pärast rebane viskab kala reelt maha ja..."
"Ei. Oota. Mis rebane?" imestas Aleksander. "Kuula ikka lõpuni. Pärast räägid oma muljetest."
Aleksander läitis sigareti.
"Sõitsid siis ja tead, poisil hakkab külm. Noh, talv ju. Vanamees vaatab, vaatab, ei ütle midagi. Sõidavad veel. Vanamees vaatab jälle. Poisil ikka külm."
"Loogiline," ühmas Veiko. Ta vaatas kõrvale.
"Vanamees lõpuks ütleb: "Näe, selle heinakuhja sisse peitsin ma suvel kasuka." Sõidavad heinakuhjast mööda. Nooh, poiss hakkab heinakuhjast otsima, päris sisse poeb ja tuleb mõne aja pärast välja, ilus lambanahkne kasukas käes. Paneb selga, hakkab soe, sõidavad edasi."
Aleksander pahvis suitsu.
Veiko tõmbas endale õlut kurku ja hakkas läkastama.
Mehed jõid tükk aega vaikides õlut.
"No ma ei tea," katkestas Veiko lõpuks vaikuse, "see õlu on kohe... selline hapu või..."

Robin Hood

Andres tuli Stockmannist välja ja põrkas kokku Heinoga.
Heino põrnitses Andrese pungitavaid kilekotte.
"Palju sa... või ei... mis raamatut sa viimati lugesid?" Heino puterdas.
Andres kehitas õlgu, niipalju kui rasked kompsud seda võimaldasid. Ta ei mäletanud. Ta oleks tahtnud ära minna.
Heino elavnes.
"Ma lugesin just Robin Hoodi seiklusi!" pahvatas ta. "Tead, kus oli alles mees?!"
Andres mühatas piinatult.
"Ta oli selline röövel, kes röövis rikastelt ja jagas vaestele."
"Jah?" köhatas Andres õhetades.
"Kas sa ei ole lugenud?" hõõrus Heino käsi. "Kõik rikkad kartsid teda. Siis, kui ta selle paksuga seal lossis..."
Andres sülitas.
"Ma teenin kuus... kolmkümmend neli tuhat krooni," ütles Andres rõhuga.
Heino neelatas. Ta vaatas ringi.
"No ma ei tea. Kas sulle siis meeldib Robin Hood või ei? Mis sa temast arvad?"
"Mis tast ikka arvata," arvas Andres.
"Võttis rikastelt ja andis vaestele?"
"Jah?"
Heino astus äkki lähemale ja pühkis Andresel kuuehõlma.
"Mis... sul on?!" tõrjus Andres.
"Oli teine liivane," seletas Heino.
"Aa, aitäh," pomises Andres. Ta otsis taskust kroonise ja ulatas Heinole.
"Voh, aitüma," naeris too. "Nagu vanasti. Täitsa nagu Robin Hood. Jumala eest."
Andresel hakkas paha.
Nad läksid lahku.

Võõras