Ühel päeval gaasipliiti puhastades läks mul puhastusvahendit kogemata suhu. Minu suureks imestuseks oli sellel päris hea maitse. Võtsin koguni veel ühe lonksu.
Küll teevad seal Euroopas ikka head kraami!
Proovisin seda ka silma pritsida, aga silmad hakkasid kipitama. Kutsusin kiirabi, aga sealt öeldi, et sellise tühise asja pärast nad tulema küll ei hakka.
?
Panin valge särgi selga ning kirju lipsu ette ja kirjutasin presidendile selle kirja.
Euroopa edetabelid
Stassik ja Vasili istusid ühte tänavakohvikusse ja tellisid limonaadi. Vasili silmitses salamahti oma kunagist pinginaabrit. Tollel olid valkjad salkus juuksed ja rõugearmiline nägu.
"Kuule," küsis Stassik, "mida koolmeister sulle ütles, kui te tema toas olite?"
"Mis!?" ehmus Vasili.
"Ma küsisin, et kas sa Euroopa edetabelit tead?"
Vasili polnud sellest kuulnudki.
"No kuula siis," sättis Stassik end paremini istuma, "nii:
10. Menace "Last Year's Youth"Tükk aega valitses vaikus.
9. Eddie & The Hot Rods "Life On The Line"
8. Peter & The Test Tube Babies "Maniac"
7. The Adverts "Gary Gilmore's Eyes"
6. The Partisans "Arms Race"
5. The Exploited "Troops"
4. The Sex Pistols "No Fun"
3. The Blood "Stark Raving Normal"
2. Anti Nowhere League "Let's Break The Law"
1. The Ruts "Something That I Said""
10. The Adverts "Gary Gilmore's Eyes"Vasili läks ja tellis veel limonaadi.
9. The Ramones "All Screwed Up"
8. The Exploited "Troops"
7. Eddie & The Hot Rods "Life On The Line"
6. The Crack "My World"
5. Damned "Neat Neat Neat"
4. Anti Nowhere League "For You"
3. The Stranglers "Nuclear Device"
2. The Ruts "In A Rut"
1. The Sex Pistols "Holidays In The Sun""
Insider
Väljas sadas nagu oavarrest.
Veiko kiirustas üle tänava oma lemmikkohvikusse, kus just oldi valmis saadud tänavalt laudade-toolide äratoomisega. Kohviku personal ja vähesed külastajad pühkisid laubalt higi ja tõmbasid hinge.
Oma suuraks imestuseka nägi Veiko külastajate seas ka Aleksandrit, keda vahepeal üldse näha polnud. Räägiti, et ta olla põgenenud Soome.
"Noh, sa ka siis siin?" ütles Veiko teist usalduslikult käsivarrest pigistades.
Aleksander vaikis ja kissitas silmi. Siis ta noogutas.
Veiko silmitses teda pinevalt. Aleksander tõmbas suitsu.
"Noh, ma ka siis siin," ühmas Veiko ja võttis lonksu kuuma kohvi.
Aleksandri vaikimine ei andnud talle rahu. Mida ta siin teeb? Ja miks ta nii näruselt riides on?
Aleksander köhatas.
"Ma pean ostma," ütles ta vaikselt, "Klementi aktsiaid." Ta pühkis silmi. "Mitte täna. Homme."
Veiko vaikis rabatult.
Vaat siis, mis mees Aleksander on! Või tema ostab aktsiaid!?
Veiko tellis endale veel kohvi ja pitsi konjakit.
"Ja mida sina siis nendega teed?" päris Veiko tasakesi teise varrukat näppides.
Aleksander muigas äraolevalt.
"Ma ostan odavalt, aga varsti müün kallilt maha."
Veiko läks higiseks.
"Kui kallilt?" küsis ta veel tasem.
"Vähemalt seitsekümne eest," kuulutas Aleksander võidukalt.
"Ah mine hullu!!" tõusis Veiko tooli kolistades püsti.
"Oota," kahmas Aleksander tal hõlmast kinni. "Ma kuulsin... Tead... kapitali akumulatsioon, omavahendid, likviidsus... ja see... on väga kõrge, on väga usaldusväärne... Ma... "
Veiko hingeldas.
"Kust sa seda kuulsid?"
Aleksander neelatas ja vaatas ringi.
"Soomest!"
Ah et siis ikkagi Soomest! Veiko rapsas end Aleksandri haardest lahti. Uksel vaatas ta tagasi. Aleksander vaatas talle suurte niiskete silmadega järele. Veiko pööras pilgu trotslikult mujale. Vihm oli järgi jäänud ja kõnniteed aurasid päikese käes.
Ah et Klementi aktsiaid...
Sõjavankrid
Ühel kuumal suvepäeval lesisid Viktor ja Kalle jälle selili jõe kaldal ja vaatasid helesinises taevas aeglaselt sõudvaid pilvi.
"Sellistel hetkedel tahaksid unistada... " sosistas Kalle tasakesi ja läitis sigareti.
"Jaah... " pomises Viktor segaselt ja kummutas õllepudelit.
"Näe," jätkas Kalle, "seal sõidavad justkui sõjavankrid, hobused ees, ratsanikud järel. Leegionid marsivad... "
"Kus need sõjavankrid sul sõidavad?" päris Viktor.
"Näe, seal," küünitas Kalle end lähemale ja kõrvetas kogemata Viktorit hõõguva sigaretiga.
"Ai, raisk! Kuradi kurat küll!" karjus Viktor. "Kuradi perse ma ütlen küll!"
Kalle mossitas.
"Sa ei oska ka üldse unistada," ja keeras teisele selja.
Jõuludeks puu tuppa
Ukse taga oli kuulda kobistamist. Vanaema pühkis käed põlle külge puhtaks ja paotas ust. Pimedas oli näha Veiko laia selga.
"Näh, mis sa's siin?" imestas vanaema. "Mes? Messe sul seal on?"
Veiko sai oma kandami lõpuks uksest läbi ja taris kohe tuppa. Siin alles pühkis ta laubalt higi.
"Ära tõin teise. See aasta jälle hooleta." Ta raputas kohevat kuuske. Puu latv ulatus lakke. "Vaja alt natuke lühemaks võtta," arutas Veiko kuuske takseerides.
Vanaema lõi kaht kätt lõpuks kokku.
"Mis sa sest nii vara ära tõid, heldene aeg? Praegast alles ju... praega ju... Jõuludeni ju nii palju aega"
"No aga," naeris Veiko, "varsti ju jõulud, memm. Otsi mulle parem midagi süüa. Kere nii na hele et."
Vanaema kiirustas kööki. Varsti lasi Veiko juba õhtueinel hea maitsta
Lõpuks Veiko tõusis.
"Kõht sai täis, aitäh."
"Võta heaks, võta heaks," noogutas vanaema.
Veiko läks diivanile pikutama. Varsti tuli ka vanaema sinna. Veiko silmad olid poolavatud.
"Või olid need jõulud alles novembris või?"
"Detsembris ikke, Veikokene," rõõmustas vanaema, "detsembris."
"Paneks puu vette," arutles Veiko. "Ei tea, kas peab vastu?"
"Küll ta peab," arvas vanaema.
Veiko hõõrus silmi.
"Ei tea jah, mis mul äkki pähe lõi? Nii oli kindel et."
"Nooh, jaah," lohutas vanaema, "mis sa sest enam. Mis olnud, see olnud."
Veiko sulges silmad. Ta huuled liigahtasid.
Vanaema kummardus lähemale. Suurivaevu kostus vanaema kõrvu midagi arusaamatut. Vanaema meelest kõlas see nagu mingi korin.
Ajurünnak
Veiko ärkas hommikul küllaltki varakult. Ta tõusis, pesi end hoolikalt, riietus kergelt ent mugavalt ja otsustas vaadata, mis koridoris on.
Pilt, mis koridoris avanes, oli õudne.
Veiko kisendas meeletult ja virutas ukse tagantkätt kinni. Hirmust värisevate kätega keeras Veiko ukse lukku ja liikus kiirete sammudega kööki.
Lõpuks ta rahunes ja hakkas isegi oma äsjase hirmu üle naerma. Veiko naeris vabalt, täie rinnaga. Ta kuulas hetkeks oma naeru kaja kõledas toas ja naeris siis uuesti.
Lõpuks, tajudes ise olukorra nõmedust, avas ta akna ja Veiko kõlav naer helises üle terve tänava. Inimesed seisatasid ja lehvitasid Veikole.
Viimaks väsis Veiko ära. Rahulikult, ilma kiirustamata, tegi ta voodi üles.
Mõnutundest ägisedes sirutas ta end teki all välja.
Äkki märkas ta, kuidas teises toas vilksatas mingi vari. Mis see siis oli? Vaikselt libistas Veiko end teki alt välja ning hiilis hiirvaikselt teise tuppa.
Veiko ei leidnud vastu ootusi midagi ja imestunult heitis ta uuesti voodisse. Aga uni ei tahtnud tulla. Liiga palju oli ta sel päeval pidanud läbi elama.
Sellise teadmisega ta lõpuks uinuski...