Ühel päeval kooli jõudes kuulsime, et direktor on vangi pandud.
Õpetaja mõtles tundi alustades tükk aega, millest alustada.
Õpetaja kaalus iga oma sõna, enne, kui alustas.
Ta leidis, et head advokaati on tänapäeval raske leida.
Ta arvas, et õpingute... et õppetöö... et kooli...
Tundsin sel hetkel äkki, et pean püsti tõusma ja midagi rääkima.
Kasahhi president
Veiko seisis tänava ääres nagu tuhanded teisedki inimesed.
Liiklus oli kinni pandud.
"Küllap mõni tähtis nina jälle mööda sõidab," arutasid inimesed isekeskis.
Veiko hoidus keskustelust kõrvale. Mine tea, mis jälle räägitakse.
"Tuleb! Tulevad!" karjus keegi.
Kaugelt paistiski autoderivi, mis kiiresti lähenes.
Just Veiko kohal pidas üks auto kinni ja sellest astusid välja mõned mehed.
"President!" käis kahin rahva hulgast läbi. "Mine ette!" tõugati Veikot selga.
"Mis..." pomises Veiko, aga juba oligi ta köite vahelt läbi lükatud.
"Soola-leiba..." tuli talle meelde.
"Loll," kahises rahvahulk selja taga.
"Tere!" ütles üks mees. "Mina olen Kasahhi pesident!"
"Teame!" hõigati rahva hulgast. "Oleme kuulnud! Kuidas kasahhi rahval käsi käib?"
"Hästi."
"Oleme kuulnud," noogutas rahvas üksmeelselt pead. "Teame seda asja me. Sõda te ei taha?"
"Ei."
"Siis on hästi. Nii peabki," rääkis rahvas. "Sõda ei taha me. Sõja peale situme. Oleme halbu aegu näinud küll. Nüüd on aeg muutusteks."
"Jah."
"Kasahhi rahval on rikkusi palju. Suur rahvas! Rikas rahvas!" hüüdsid inimesed ja hoidsid üksteisel kätest kinni. "Kui kord kasahhid ärkavad, siis tuleb maa peale rahuaeg!"
"Jah," ütles president.
"Ütle midagi!" hüüti Veikole.
Veiko kohmetus.
"Palju... palju teil pension on? Pensioni saate..." küsis ta.
"Loll!" käratses rahvas. "Istu peale ja sõida ära."
"Jah," ütles president ja istus autosse.
Veikosse tuli eluvaim tagasi, ta jooksis autode vahelt üle tee ja sukeldus teisel pool tänavat seisvasse rahvamurdu.
"Võtke ta kinni!" karjus keegi.
Peter & Test Tube Babies
Ühel päeval oli väga kuum ilm ja Hindrik otsustas tänavakohvikus veidi keelekastet võtta. Vaba lauda otsides märkas ta Heinot, keda hüüti millegipärast Kõntsaks ja kes talle kohe kutsuvalt viipas. Hindrik märkas kohe, et Kõnts oli juukseid moodsalt lõigata lasknud.
Peale tervitamist küsiski Hindrik:
"Mis su lemmikansambel siis on?"
"Peter & Test Tube Babies," röhatas Kõnts, kelle ees laual oli juba mitu tühja õllepudelit.
"Jah?"
Hindrik taipas, et oli teemaga mööda põrutanud, aga nüüd oli juba hilja taganeda.
"Ja mis laul sulle sealt kõige rohkem meeldib?"
""...."," vastas Kõnts jälle häälekalt röhatades.
"Kuidas?" imestas Hindrik.
""...."," kordas Kõnts.
Hindrik hakkas higist leemendama. Naaberlaudadest vaatasid juba mitmed inimesed nende poole.
""...."?" küsis ta igaks juhuks vaikselt.
""...."," naeris Kõnts.
Hindrik mudis laua all erutusest käsi.
"Aga mis laulud sulle veel meeldivad?"
""...." ja "...."," teatas Kõnts tähtsal moel.
Hindrik nägi, et teema on ammendatud ja tahtis midagi lõpetuseks küsida, aga Kõnts jõudis temast ette:
"Ega sa ei tea, mitmendaks "Kaelakee hääl" tuli?"
Hindrik hakkas endalegi ootamatult äkki värisema.
"....!" hüüdis ta minema joostes ja lauda ümber ajades. "....!"
"....!" karjus puhvetipidaja talle järele.
Vanad sõbrad
Ühel päeval, kui Veiko jälle mööda vanalinna käis, kohtus ta täiesti juhuslikult Tõnuga. Veikol oli kohtumise üle hea meel. Ta pidas Tõnu oma parimaks sõbraks. Temale võis ikka oma muredest rääkida. Tõnu leidis alati need õiged sõnad, mis lohutasid või julgustasid, kuidas parajasti kõige tarvilikum oli.
"Oi jaah," alustas Veiko, teadmata, millest õieti rääkida, mille üle kurta.
Natuke aega valitses vaikus.
"Näe, jah, käin ja käin ja."
Veiko vaatas ootavalt Tõnule otsa.
"Ma ei tea.. mis, mis..."
Ta imestas teise sõnakehvuse üle.
"Nooh, jaah..."
Veikot hakkas see ühepoolne jutt juba tüütama.
"Sa Tarkat pole näinud või?" asutas Veiko end poolenisti minekule.
"Millist Tarkat?" imestas Tõnu.
"Tarkat noh, Tartsi, sa's või." Veikole sähvatas äkki pähe, et teine oligi ju Tarka. Tõnu oli hoopis ju... Siis oli kohe selge, miks teine nii kitsi jutuga oli. Tõnu oli hoopis... Talle võis ikka midagi rääkida, ja muredest või. Ikka oskas ta midagi asjalikku öelda.
Nad jätsid teineteisega ruttu jumalaga.
1990
Pizza
Ühel päeval põrkas Veiko jälle kokku Viktoriga.
Veiko ei teadnud, millest Viktoriga seekord rääkida.
"Noh," küsis ta lõpuks, "mis sa sest Eesti asjast ka arvad?"
Viktor võttis prillid ninalt ja puhastas klaase taskurätiga. Lõpuks hakkas ta silmi lühinägelikult pilgutades rääkima: "Minul on... üks... niidi... niidi..." Siis pillas ta taskuräti maha. "Üks niidi..." Ta võttis rätiku üles. "Üks niidi..."
"Niidi ots?" arvas Veiko.
"Jah. Minul on üks niidi ots!" pahvatas Viktor sõjakalt. Ta neelatas. "Ja mina... tahan..." Ta sügas end,
"mina tahan... tahan..."
"Tahad minna sauna?" oletas Veiko.
"Jah... jah..." ebales Viktor.
Veiko kehitas õlgu.
"Sa lähed niidiotsaga sauna?"
Viktor vaatas Veikole otsa.
"Minul on... üks niidi... üks niidi..."
"Sul on üks niidi ots," aitas Veiko ja kui Viktor seepeale midagi öelda tahtis, jätkas: "Ja sa lähed sellega sauna."
Viktor põrnitses oma rinnaesist.
"Mina... mina... Kapitsa..."
Veiko hakkas naerma. Ta patsutas Viktorit õlale ja andis talle viiekroonise.
Ta jälgis eemalelõnkuvat Viktorit.
Äkki tundis ta kõrvetavat nälga.
Mis on moes
Lembit ja Kalle tellisid endile viina mahlaga ja istusid keldri nurka üksikusse lauda, kus sai segamatult juttu puhuda.
Algul rääkis Lembit oma elust-olust, siis Kalle. Lõpuks pöördus jutt nagu sellistel puhkudel ikka, moe peale.
"Ja tead," rääkis Kalle, kes jõi oma kolmandast klaasist, "mis praegu läänes väga moes on?"
"Ei tea," vastas Lembit. "Räägi."
"Tead, käid, käid," seletas Kalle,"ja äkki hüppad õhku!"
Lembit oli ära joonud neli klaasi. Ta vaatas Kallele otsa.
"Mismoodi õhku?" ei saanud ta aru.
"Õhku noh!" seletas Kalle.
"Õhku... Lendama või?" imestas Lembit.
"Ei, miks lendama," pahandas Kalle. "Hüppad õhku, üles noh."
Lembit jõi.
"No ja mis seal siis... mis see... miks see moes on?"
"No on noh."
Lembit mõtles.
"Varem, pagana pihta," rääkis ta vaikselt," rääkisid moest, siis said ikka aru. Patšokid, kurat, ak-aks-aks... pagan!"
"Noo, jaa," limpsis ka Kalle oma klaasist. "See oli varem."
Äkki lõi ta Lembitule vastu külge.
"Nägid!" pahvatas ta. "Hüppas!"
"Kes?"
"Näe, see tüdruk seal," näitas Kalle õhinal. "Näe, seisab seal praegu! Ootame natuke, võib-olla hüppab veel!"
Nad ootasid.