Damned.
Damned.
Damned.

Lugesin ühel päeval ajalehest, et kevadel peletab väsimuse paiselehtedest ja kasepungadest tehtud tee. Et sisaldavat flavoriini ja birektaani ja... Kurat! Ostsin poest saia ja viilu vorsti, raputasin mulda peale ja... Küll maitses hästi!
Aga talvel jah... siis palun.

PUNK'S NOT DEAD

Õhtul ei suutnud Iigor kuidagi uinuda. Ta hüppas voodist ja jooksis vannituppa ning lasi vee vanni jooksma. Iigorile meeldisid ootamatud lahendused. Ta keeras vee veel külmemaks. Mõne aja pärast tundus talle juba kummaline, et alles mõni minut tagasi oli ta nii kangesti tahtnud magama jääda. Nüüd oli vann ääreni täis. Iigor riietus kärmelt lahti ja puges vanni. Mida rohkem ta vee alla vajus, seda rohkem vett vannist üle ääre voolas.
"Kur-rat!" karjus Iigor ja hüppas ühe ropsuga vannist välja. Mingi äkilise mõtte ajel mähkis ta lina ümber palja keha ja jooksis tänavale ega peatunud enne kui pinginaaber Mati ukse taga. Iigor vajutas pikalt kella. Läks veidi aega, kui unine Mati ukse avas.
"Mis sul on?"
"Mati, ütle homme õpetajale, et ma ei saanud kooli tulla, et ma ei tunne end kõige paremini," pahvatas Iigor ja kohendas lina.
"Olgu," ei hakanud Mati ka rohkem pärima.
"Noh, hästi," keeras Iigor end minekule. Huuh, sai selle asja vähemalt kaelast ära, mõtles Iigor koduteel.
Teab, kas Mati sai ikka õigesti aru? Ta kohendas veel kord lina.

1977

SUUSAVÕISTLUSED

Ühel päeval olid meil suusatamisvõistlused. Juba varakult oli metsaalune lapsi täis, kes kõik kohendasid oma suusasidemeid, sidusid saapaid, otsisid midagi oma seljakottidest või püksist. Paljudel olid suusad koju unustatud, kõik bussid olid sõitjatest tulvil.

Tarmo Lepp, Pirita

REVOLUTSIOONI LAPSED

Matile ei meeldinud koolis käia. Mitmes õppeaines, nagu keemias, matemaatikas, füüsikas ja laulmises läks aina kehvemini. Nii kadus üleüldse igasugune õppimise isu ära.
Mati rääkis oma murest Sassile, pinginaabrile. Sass vaatas talle pikalt otsa ja pilgutas silma.
"Tule peale tunde garderoobi nurga taha. Seal räägime." Ja läinud ta oligi.
Peale tunde oli Mati kokkulepitud kohas. Seal oli ees ootamas Sass, Heino, Peeter ja mõned poisid paralleelklassist. Üht poissi Mati ei tundnud. Vahetevahel oli ta teda kooli tagahoovis näinud, aga rohkem ta temast ei teadnud.
Poisid rääkisid, mis kellelgi südamel oli. Lõpuks jutustas Peeter veel, kuidas keemiaõpetaja talle täna kaks kahte oli pannud. Poiste käed kiskusid tahtmatult rusikasse.
Nüüd lükkas Sass ette võõra poisi.
"See on Valeeri," ütles ta vaikselt, "kuulame, mis tal meile öelda on."
Kõigepealt ütles Valeeri, et ta ei oska eesti keelt ja palus Sassil end tõlkida.
"Poisid, ma tean, mis meie südant vaevab," rääkis Valeeri nüüd. "Ärge arvake, et meil pole rahva olukord teada. Teame!"
"Mida ta teab?" küsis Mati Sassilt tasakesi.
"Oota," ütles Sass vaikselt, "kohe jõuab sinna."
"On sellised inimesed, kes suudavad teid aidata," kinnitas Valeeri.
"Kes need inimesed on?" küsisid poisid.
"Need inimesed on bolševikud!" kähistas Valeeri.
Poisid vaatasid üllatunult üksteisele otsa.
"Meid juhib... Lenin," seletas Valeeri katkendlikult, kuivanud huuli keelega niisutades.
Poisid ei teadnud, mida öelda.
Äkki vilistati läbilõikavalt. Neid piiras igast küljest politsei. Mati ja veel mõned poisid tõstsid käed. Valeeri kahmas pintsaku hõlmade vahelt raske mausri, kuid langes kohe kuulirahest tabatuna. Sassil õnnestus põgeneda.

KUI ÕPETAJA VALLANDATAKSE

Juba esimeses klassis hakkas mulle meeldima füüsika. Lugesin huviga füüsikute teoseid, nagu Galilei, Newton, Landau, Einstein jms. Meile õpetab füüsikat Vahur Kask. Ta oskab iga tunni huvitavaks teha, sest ta teeb igasugu katseid. Mõnikord mõtleb ta terve tunni, millist katset teha ja sellepärast meeldib ta õpilastele väga. Kui ta koolist vallandati, oli kõigil väga kahju.

RATTAD VIIVAD

Ühel suvel sõitsime klassiga Helsingisse ekskursioonile. Rongirattad tegid tat-tat-taa ja tat-tat-taa. Kõigile tundus, nagu laulaksid nad Hel-sin-gis-se, Hel-sin-gis-se. Paljud jäid magama. Ärkasin öösel üles ja kuulsin, et rattad laulavad Pär-nu-Jaa-gu-pis-se, Pär-nu-Jaa-gu-pis-se. Läksin ajasin vagunisaatja üles. Küsisin, kuhu ta enda arvates sõidab.

TAHAN OLLA SAMASUGUNE

Vaike Safonova on meie kooli õppealajuhataja. Ta on 49-aastane ja elab Tallinna lähedal maal. Koolis käib ta bussiga. Talle meeldib väga kududa ja õmmelda. Paljud kleidid, pluusid ja seelikud on ta endale ise teinud.
Vaike Safonovale meeldib väga toitu valmistada. Süüa teeb ta endale ise. Joobnuna näeb teda väga harva.
Tahan olla samasugune nagu Vaike Safonova.

Peeter Kukk
Tallinna 29. Keskkool

KLASSIKA. LÕUNA-EESTIS

Veiko sirutas selga. Pikaajaline kaevamine mõjus talle koormavalt. Kevad oli tulnud ootamatult ja Veiko ei tahtnud aiatöödega jänni jääda. Ta pühkis laubalt higi.
"Tere jõudu!" hõikas keegi aiavärava tagant.
Veiko nägi Jakopit, kes elas küla esimestes majades.
"Tere jõudu tarvis," kostis Veiko. "Oli asja ka või?"
"Oli ikka, naabrimees," vastas Jakop ja tuli väravast sisse. "Ma tulin küsima, et ega sul varajast kapsast pole?"
"Varajast mul pole, aga on "Stahhaanovkat" ja "Borodajat"."
Jakop tegi, nagu poleks kuulnudki.
"Näe," ütles ta ja õngitses seljakotist pudeli valget viina, "võtame kevadtööde alguse puhul."
Veiko ohkas. Jälle tuli Jakop tema tööd segama.
Nad võtsid mõlemad punnsuutäie. Jakop kaapis kannaga maa seest porgandi ja hammustas seda peale.
"Mul vanaema rääkis, et porgand pole viina peale hea, " arvas Veiko.
"Hea pole," ühmas Jakop, "aga paha ka pole."
Veiko naeris.
"Sa oled ikka selline - ma räägin aiast, sa aiaaugust. "
Nad jõid veel.
"Kuule, sul "Stahhaanovkat" pole või?" uuris Jakop.
"Ei," ümises Veiko, ""Borodajat" ja "Malahhovskajat" on, aga "Stahhaanovkat" pole."
Jakop urgitses maa seest uut porgandit.
"Sa vist sügisel saaki koristanud polegi?"
"Koristasin ikka, need mõned on jäänud," heitis Veiko käega. "Mul vanaema rääkis ikka, et valge viin ja porgand ei sobi kokku. Kui võtad üht, siis hoia teisest eemale või kui võtad teist, siis... siis..."
"Oota!" katkestas Jakop teda, "kas sul on... on... "Borodajat"?"
"Ei ole!" naeris Veiko, ""Borodajat" pole, aga "Teplitsnajat" ja "Krõmskoje... Krõmskojet"... on."
Pudel hakkas juba peaaegu tühjaks saama, kui Jakop uuristas maa seest välja kassettmagnotofoni.
"Kuradi mees," karjus ta, "sina küll sügisel saaki koristanud pole!"
"Käi kus kurat," karjus Veiko vastu, "mul vanaema... vanaema... et porgandit..."
Veiko ärkas alles hilisõhtul, kui päike ammu loojunud oli.
Ta hoidis pead käte vahel.
See kassettmagnetofon... see kadus ju eelmisel kevadel ära... või millal need porgandid maha sai pandud...

1966

LIIVI SÕDA

Aivar ja Malle tegid põllul heina. Päike kõrvetas palavalt. Äkki püüdis mõlema pilku kiirelt liginev inimkogu. See jooksis kätega vehkides ja midagi karjudes. Kui ta Aivari ja Malle juurde jõudis, langes ta väsimusest kokku.
"Kes see on?" küsis Aivar Mallelt. Too kehitas õlgu.
Kui võõras oli veidi hinge tõmmanud, suutis ta oma sõnumi välja öelda.
"Sõda!" ähkis ta vaevaliselt. "Sõda algas!". Ta ahmis õhku.
"Mis sõda?" ei saanud Aivar aru. "Räägi selgelt, mis sõda!" raputas ta teist.
"Liivi sõda, noh," ähkis võõras sõnumitooja.
"Mis Liivi sõda?" oli Aivar justkui tummaks löödud.
"Kas sul piima on?" küsis maas ägav võõras vastu. "Kurk kõrbeb."
"On ikka, hea inimene," sädistas Malle lahkelt ja andis mehele kruusi piimaga.
Mees jõi suurte sõõmudega, vahepeal kurtes: "Sõda jah, näe. Liivi sõda, öeldi," ja jõi edasi.
"Nojah, aga," sügas Aivar kukalt. "Aga mis... "
"Eks ta ole jah," nõustus teine ruttu, "selline sõnum, et jah."
Ta vaatas veidi ringi ja küsis uuesti: "Ega teil silku pole?"
Malle tahtis midagi öelda, ent madalalt lendava lennuki müra mattis ta hääle...

1851-52 Tallinnas

ELAV NURK

Koolis on meil elav nurk, kuhu kõik lapsed mõne looma on kodust toonud. Seal võib jälgida, kuidas kilpkonnad elavad, mida nad söövad ja joovad. Elav nurk on koht, kus lapsed võivad õppetööst vabal ajal vaadata, mismoodi kilpkonnad oma elu on korraldanud. Elava nurga tööd juhib Viktor Martõnjuk, kes on hariduselt bioloog.

Tatjana Kask, Pärnu 3. Keskkool

NIMED

Meie klassis on kõigest neli last: kaks poissi ja kaks tüdrukut. Minu pinginaaber on Asse Vaher. Minu ees istub Kert Eomois ja taga istub Kim Sarapik.

Asto Lepik, Kägist

ASTMEVAHELDUS

Ühel päeval oli meil eesti keele tunnis kontrolltöö astmevaheldusest. Kõik püüdsid meeleheitlikult spikerdada. Äkki läks õpetaja klassist välja ja kõik hakkasid meeleheitlikult spikerdama. Kaotasin pea, sest mul polnudki spikreid. Suures ärevuses jäin äkki magama. Ärkasin alles siis, kui kell helises ja tööd tuli ära anda. Siunasin ennast mõttes, et polnud spikreid enne valmis teinud.