CADILLAC

Veiko jalutas mööda sõidutee äärt tagasi koju. Äkki tuli talle vastu Heino.
"Mul ei ole," ütles Veiko kohe.
"Mida sul ei ole?" imestas Heino.
Veiko lõi käega ja naeratas piinlikkusest. Ta ei kontrollinud viimasel ajal tihtipeale enda sõnu.
"Mis auto sul on?" küsis ta omakorda.
""Nissan"," pahvatas Heino halvasti varjatud rahuloluga.
"Põrnikas?" uuris Veiko.
"Ei, "Nissan", seletas Heino.
"Sul ei ole?" küsis Veiko.
"Ei, mul on, aga "Nissan", mitte põrnikas," õigustas end Heino. ""Nissan" mul on."
Veiko väristas õlgu.
Mäletad, kuidas me ükskord koolis matemaatika tunnis teineteisele kirja kirjutasime ja õpetaja selle ära võttis?" küsis ta.
"Ei mäleta," ütles Heino. "Mida?"
Veiko ohkas.
Näed nüüd, mõtles ta endamisi. Mis sest kasu on, et sul välismaa auto on. Ja uhked riided seljas.
"Aga kuidas Kääriku-mutt Tõnisele käru tegi? Seda ei mäleta?" uuris Veiko edasi.
"Mis käru? Mis Käärik?" Heino hõõrus oimukohti.
"Vaata, milline sa oled, kurat! Häbene ometi, mees!"
Heino raputas pead.
"Mul ei... ei ole midagi."

KUU AEGA MAAL II

Hommikused päikesekiired paistsid Timiitri laugudele ja poiss ärkas. Ta vaatas pärani silmadega lakke ja püüdis meenutada, mis temaga oli juhtunud.
"Ema!" hüüdis ta ärevalt.
Toa uks avati ja sisse vaatas Värdi.
"Mis on?" küsis ta imestunult.
"Kus ma olen?"
"Kus sa siis olema peaksid?" imestas Värdi. "Siin on su kodu. Sa oled oma voodis."
Timiitri hakkas värisema.
"Aga kas see ikka on minu voodi?" halas ta. "See ei tundu minu omana."
Värdi heitis käega.
"Ah, ära vassi. Pane silmad kinni ja pikuta veel natuke." Ta sulges enda järel ukse.
"Ema!" karjatas Timiitri.
"Mis on?" avas Värdi jälle ukse.
"Vaata, kas mu auto on veel maja ees!" hingeldas Timiitri.
"Mis auto!?" imestas Värdi.
""Toyota Corolla"!" röögatas voodisolija.
Värdi naeris.
"Pane nüüd silmad kinni ja proovi veel puhata," soovitas ta Timiitrile.
Timiitri sulges silmad ja proovis magama jääda.
Peab kuskilt bensiini muretsema. Oma autole, "Toyota Corollale"... mõtles ta uinudes.

TEMAST ENDAST

Väljas pimenes. Veiko läks peale pikaleveninud kinoseanssi koju. Ühes hämaras põiktänavas kerkisid nagu maa alt välja kolm tundmatut kuju ja sulgesid tal tee.
"Mul ei ole," ütles Veiko ja hingas veidi kergemalt.
Äkki välgatas ründajate käes midagi metalset.
"Kirves!" kahvatas Veiko. Järgmisel hetkel lamas ta juba maas ja jälgis, kuidas kolm tüüpi omavahel ägedalt zhestikuleerides minema läksid. Veiko hoidis pead käte vahel. Sõrmede vahelt immitses midagi sooja ja sinist. Ta roomas tänavanurgani, seal ikka inimesi liigub.
Mõne aja pärast märgatigi teda.
"Mis su nimi on?" küsis noorepoolne mees Veiko kohale kummardudes. Veiko vaikis trotslikult.
"Ära nüüd...," kostis ka naisehääl.
"Aidake," sai nüüd ka Veiko sõna sekka öelda, "mulle tuldi kirvega... raisad!"
"Kus sa elad?" küsis mees jälle

1989

RAHVA HÄÄL

Veiko sai viimasel hetkel bussi peale ja istus ruttu vabale istmele.
"Näe, tere Veiko!" hõikas keegi tagant.
Oma suureks pahameeleks nägi Veiko taha vaadates vana-Juhanit. Viimasel ajal oli Veiko teda igati vältinud. Teda häiris Juhani komme alati liiga valjusti rääkida ja alailma kõige ebasobivamates kohtades. Nagu nüüdki.
"Ukraina president Leonid Kravtšuk kutsus neljapäeval USA Kongressi senaatoreid üles rakendama otsustavaid meetmeid Ukraina abistamiseks, sest vastasel korral võivat riik pöörduda tagasi vana aja radadele," kuulutas Juhan, kui Veiko oli teda vaikselt vastu teretanud.
Veiko vaatas piinlikkust tundes ringi.
"Ukraina presidendi sõnul on ta saanud Ameerika abi kohta Senati välissuhete komitee liikmetelt lootustandvaid vastuseid," jätkas vanamees. "Ent ta lisas," pidas ta tähendusrikka pausi, "et Lääs peab oma abiga kiirustama, et hoida ära tagasipöördumine endise korra juurde."
Nüüd vaatasid juba kõik kaasreisijad neid.
""Ma püüdsin selgitada," lisas Kravtšuk ," lisas Juhan, ""et küsimuse saab püstitada lihtsalt. Me kas liigume demokraatia ja reformide teel või tulevad võimule need, kes on võimelised seda protsessi peatama"."
Veiko kõrval istuv vanamutt teatas seepeale: "USA teatas alles hiljuti oma abisummade kahekordistamisest Ukrainale, ent minu arvates on ka eraldatava 300 miljonit dollarit reformide jätkamiseks liiga vähe."
Lõpp, mõtles Veiko. Kõik mõtlesid.
"Kas sa tead, Veiko," kostis jällegi Juhani hääl, "kuidas jaapani keeles on "saunahari"?"
Buss oli just peatuses uksed avanud ja Veiko hüppas välja.
Ta otsustas ülejäänud tee jala minna.

KLASSIÕHTU

Heino ootas, kuni väljas pimedaks läks ja pani endale uued riided selga. Täna oli klassiõhtu.

1957

VAZ 2105

Veiko jalutas ühel õhtul mööda linna ja hingas värsket õhku ning pingutas veidi lihaseid, mis muidu rutiinsest kontoritööst puiseks kippusid jääma.
Ühes põiktänavas jälgis ta, kuidas lapsed omavahel kaklesid, tegelikult küll väiksemat kolkisid.
"Mis te ometi teete, lontkõrvad!?" hüüdis Veiko.
Selsamal hetkel peatus nende kõrval uhiuus VAZ 2105, mille uks tehti lahti ja välja astus vanamees.
Ta tervitas sõjamehelikult kohalviibijaid; "Tervist!"
"Tervist vaja!" hüüdsid kõik.
"Õnnitlen teid tänase tähtpäeva puhul!" raius ta siis.
"Hurraa!" karjusid nii lapsed kui ka Veiko.
Vanamees kobis tagasi autosse ja sõitis minema.
Hull, mõtles Veiko. Täitsa segane. Et sihukesi ka mööda linna lastakse käia.
Sada meetrit eemal oli auto jälle kinni pidanud ja sealtpoolt kostis valjuhäälne "hurraa."
"Hoida kokku!" käskis Veiko lapsi ja jooksis minema.
"Mitte alla anda!"

SEAT IBIZA