Austraalia poiss

Ühel päeval nägin "Laste Maailma" juures seisvat poissi, kellel oli rinnale riputatud mingi silt. Läksin lähemale.
Sildile oli kirjutatud "Austraalia poiss". Küsisin, mida ta sellega öelda tahab. Ta näitas märkide keeles, et ei saa minust piisavalt aru.
Küsisin, kas tal kõht on täis ja kas tal on, kus magada, sest välimuse järgi otsustades polnud tal ei üht ega teist. Vastuse asemel näitas ta, et saab minust vist valesti aru.
Näitasin talle nüüd märkide keeles, et valesti aru saamine on üks asi ja aru saada mittetahtmine on hoopis teine asi.

Andrus

Lembit läks täna koos Andrusega karja. Vanaema oli palunud teda naabri-Andrusele appi lehmi karjatama minna.
Nüüd olidki nad karjamaal ja vaatasid, kuidas lehmad rohtu sõid.
"Tahad, ma loen sulle luuletusi?" küsis Andrus ja koukis kivi alt määrdunud kaustiku.
Lembit kehitas õlgu. Tal oli tuju äkki vilets.
Andrus vaatas kaugusse:
"Täna olin ma sinu oma
        homme olen enda oma
            täna olin ma teie oma
                 homme olen ma meie oma"
Lembit tundis piinlikkust. Säh sulle naabri-Andrust.
Andrus lehitses kaustikut ja luges jälle:
"Külma sa oled saanud
          minult
rõskust sa oled saanud
          minult
armastust..."
"Näe," katkestas Lembit teist, "kuidas selle lehma nimi on, kes seal metsa ääres seisab?"
"See on Milli," vastas Andrus. "Armastust sa..."
"Aga see, kes tema kõrval seisab?"
"Täpik."
Nad vaikisid.
Lembit nägi silmanurgast, et Andrus nuttis.
Kuradi kurat küll. Lembit hoidis pead käte vahel.
"No loe siis..."

Reklaamid

Ühel tööpäeva õhtul, kui Veiko oli deebeti ja kreediti klappima saanud, keetis ta priimusel endale kanget kohvi. Teda oli juba päeval üks probleem huvitama hakanud ja ta tahtis päeva lõpul selle üle mõtteid mõlgutada.
Teda nagu kogu firma juhtkondagi häiris see, et Karbi tänava kaupluse finantsnäitajad kuust kuusse aina kehvemaks läksid. Ostjaid käis poes vähe - koht oli peale aastast tööd ikka veel tundmatu.
Veiko rüüpas kohvi.
Aga kui avaldaks lehes mingi kuulutuse? Et näete, siin on pood, et lahti sel ja sel ajal.
Veiko läks üle kere higiseks. Ta tõusis kähku ja vaatas, kas Tõnu naabertoas on veel tööl. Tõnu oli.
"Tõnu!" pahvatas Veiko. "Kuule, ma siin vähe mõtlesin," seletas ta, "et kuidas Karbi tänava poodi järjele saada ja..."
Tõnu naeris.
"Selleks sa ju pearaamatupidaja oledki, et mõelda," aasis ta.
"Oota," katkestas Veiko teda palavikuliselt. "Vaata, kui kirjutaks lehes, et Karbi tänaval on pood. Meie pood. Et lahti kaheksast viieni ja pühapäeval suletud. Ah?!"
Tõnu oli tõsiseks muutunud.
"Sa mõtled siis ajalehes?"
"Jah, tead, sellist kuulutust..."
"Vohh, Veiko!" hüüatas Tõnu erutatult. "Vaat see on alles idee!"
Koristaja, vana Jürka, vaatas poikvel ukse vahelt sisse.
"Jürka, tule kuula, mis Veiko välja mõtles!" hüüdis Tõnu.
Jürka ajas suu ammuli ja tuli oma ämbri ja harjaga tuppa.
"Mis on? Mida?" pühkis ta käed kitlihõlmade vastu kuivaks.
"Veiko tahab kuulutust teha," kuulutas Tõnu. "Lehte!"
"Ma pole veel hästi läbi mõelnud," punastas Veiko, "aga seal peaks olema mingi... mingi..."
"Lennuk!" pahvatas Jürka.
Veiko ja Tõnu vaatasid imestunult koristajat.
"Lennuk lendab," rääkis Jürka, laotas põrandalapi harjale ja hõljutas seda riistapuud siis kätel. "Lennuk lendab... Inimesed vaatavad... Lennuk lendab. Aga kuhu?"
"Aga kuhu?" kordas Tõnu heatujuliselt.
"Poodi!" röögatas Jürka ja viskas põrandakaltsu plartsatades veeämbrisse, nii et vett ümberkaudsetele laudadele pritsis.
"Kuradi lollpea!" karjus Tõnu. "Tahad, et sind lahti lastakse või?!".
"Aga võib-olla tõesti," arutles Veiko taskurätikuga nägu pühkides. "Inimesed vaatavad ja ..."
Tõnu tusatses.
"Tehke Jürkaga, mis tahate. Lennukiga või ilma. Aga Karbi tänava kaupluse finantsolukord peab paranema. Kõik. Võite minna."
Veiko ja Jürka näod tõmbusid naerule ja nad pilgutasid teineteisele silma.
MITTE TÄNA, TÄHENDAS SEE, AGA HOMME PANEME PEAD KOKKU KINDLASTI. JA KÜLL SIIS KA KARBI TÄNAVA KAUPLUSE FINANTSNÄITAJAD PARANEVAD.

Ilmekamalt

Kui Lembit klassi jõudis, oli kell juba helisenud.
"Ohhoo!" tervitas õpetaja teda tehtult rõõmsalt, "näe, kes tuli! Paul Runge!"
Lembit punastas ja õpilased naersid. Poiss läks oma kohale, aga õpetaja ei jätnud teda rahule.
"Meil oli tänaseks luuletus pähe õppida," teatas ta. "Tule õige ja loe see meile ette."
Lembit naeratas, sest ta oli eile luuletuse pähe õppinud. Küll nüüd õpetaja saab.
Lembit luges:
"Sügise meeleolu. Karl Saaremets.
Kui tusaseks on muutunud taevas
               ja libedaks läinud nurmedel tee,
               üks teeline liigub veel ränkraskes vaevas,
               tee koduni lõputult pikale veninud veel"
"Ilmekamalt," katkestas õpetaja teda.
"On pimedaks läinud siin kuuskede all," jätkas Lembit,
"kus iganes pilk mida haarab
               ja tuuline vaevus sind kõrvust on haar´all,
               mõttetult pikaks nii pikaks on vaarand."
Kõik vaatasid mõtlikult Lembitut.
"No ja mis sa luuletusest arvad?" küsis õpetaja.
"Mõtlik..." kobas Lembit, "mõtlik..."
"Nii, ja nüüd loe veel üks kord. Aga ilmekamalt," käskis õpetaja.
"Sügise meeleolu. Karl Saaremets," algas Lembit.
"Kui tusaseks on muutunud taevas
               ja libedaks läinud nurmedel tee,
               üks teeline liigub veel ränkraskes..."
"Ilmekamalt!" hüüdis õpetaja.
"...ränkraskes vaevas
               tee koduni lõputult pikale veninud veel."
"Veel ilmekamalt!"
"On pimedaks läinud siin kuuskede all,
               kus iganes pilk mida haarab
               ja tuuline vaevus sind kõrvust on haar´all
               mõttetult pikaks nii pikaks on saarand."
"Vaarand."
"Vaarand. Pikaks on vaarand."
Istu. Kolm."
Lembit istus.

Titanic

Tõnu ja Malle mängisid vannitoas. Nad ujutasid laevu.
Äkki tuli Tõnule pähe mõte minna vee alla tundmatut veekoletist mängima. Ta tõmbas endale lestad jalga ja hapnikuballooni selga.
Ta istus vanniservale ja vaatas Mallele otsa. Malle vaatas Tõnule otsa.
"Teeme siis nii, nagu kokku lepitud," ütles Tõnu.
Malle noogutas ja Tõnu laskis end vee alla. Malle vaatas, kuidas ta vanni põhjas lebas ja aeglaselt käsi liigutas.
Malle vaatas kella. Ta ootas, kuni kell kolm sai ja hakkas siis täiest kõrist karjuma.
Isa tuli jooksujalu vannituppa.
"Mis juhtus?" hingeldas ta. "Mida Tõnu seal vee all teeb?"
"Tõnu on veekoletis," ütles Malle.
"Veekoletis?" imestas isa. "Mängite "Titanicut" või? Veekoletis hammustas, jah?"
Isa istus vanniservale ja tegi suitsu.
Nad vaatasid Tõnu, kes osavõtmatult end vee all liigutas.
"Poes käisite?" küsis isa. "Saia tõite?"
"Tõime."
"Juustu polnud?"
"Oli. Tõime."
Isa lõpetas suitsu. Ta vaatas Mallele otsa.
"Ütle Malle..." Isa lõi käega. "Ah, ei midagi." Ta läks vannitoast välja.
Veerand tunni pärast koputas Malle Tõnule seljale. Poiss tõusis pinnale ja võttis maski peast.
"Noh, kuidas oli?!" Ta silmad särasid vaimustusest.
"Vahva," ütles Malle.
Tõnu kuivatas rätikuga pead.
"Kui saaks..." Ta kuivatas nägu. "Kui saaks kuskilt suuremad balloonid."
"Miks?"
"Noh, õhku!" näitas Tõnu kätega, "õhku oleks rohkem!"

Plekkmehed

Veiko istus metsas lõkke ääres ja vaatas ainiti tuld. Ta laskis mõttes eelmise nädala sündmused läbi joosta ja analüüsis neid kiiresti. Talle tundus, et kõik läks plaanipäraselt. Ta hõõrus heameelest käsi.
Äkki äratas ta mõtetest vali hääl.
"Kodanik, miks te keelatud kohas lõket teete?"
Veiko kõrval seisis vormis mees ja hoidis kätt kõrva juures.
"Kuidas keelatud? Aga kus siis lubatud on?"
"Lubatud on veekogude ääres," ütles vormirõivais mees, "aga siin veekogu ei ole. Teeme trahvi."
"Palju?" küsis Veiko.
"Kakssada krooni."
Veiko kahvatas. Kakssada krooni! Kust see raha võtta?! Hüvasti uued teksased. Ta hakkas nutma.
Ametimees katkestas paberite täitmise.
"Mis teil hakkas?"
"Mul pole raha," nuuksus Veiko ja pühkis põselt pisaraid. "Kogusin ja kogusin igal palgapäeval, natukesehaaval, et saaks endale uued teksased osta... Ja nüüd..."
Trahvija kükitas Veiko kõrvale ja rääkis rahuliku häälega: "Ärge nutke. Ma ei tee teile trahvi." Ta võttis seljakotist kilekoti.
"Näete, mul on siin sardelle. Pistame need vardasse ja küpsetame natukene."
"Aga mul ei ole vardaid," kaebas Veiko.
"Ei ole vardaid?" imestas teine. "Noh, siis teeme pajuokstest." Ta jooksis metsa oksi murdma.
Veiko ohkas rahunenult. Ta vaatas üles, taevasse. Äkki nägi ta, et kõrge kase otsas istub keegi mees ja vaatab teda.
"Kes see küll olla võiks?" mõtles Veiko hirmunult.
Ta rääkis puu otsa istuvast mehest ka võsast sületäie okstega tulnud mehele.
"Kus?!" röögatas too, haaras õlalt karabiini ja tulistas peaaegu sihtimata. Võõras sadas puu otsast kolisedes alla. Veiko katsus teda üllatunult näpuga.
"See mees on ju plekist?" imestas ta.
"Plekist jah," nõustus püssiga mees. "Ah soo, ma unustasin ju ennast tutvustada. Einar on mu nimi," ja sirutas Veikole käe.
"Einar?" küsis Veiko teise kätt tugevasti surudes.
"Einar jah. Einar..."
Teda katkestas ootamatu plekikolin. Mõlemad mehed vaatasid kolina suunas. Võsa vahelt paistis veel plekkmehe selg, kui ta endale oksi murdes teed rajas.
Einar ei hakanud teda seekord taga ajama.
"Las läheb," heitis ta käega. "Las läheb..."