APPI, TAPETAKSE

Olgem kasvõi eurooplased, aga jäägem inimesteks. See Idamaade vanasõna tuli ühel päeval poes järjekordselt leivajärjekorras seistes mulle kohe meelde, kui üks ostja müüja käest äkki piima küsis. Poest väljudes kiirustasin talle järele ja palusin autogrammi. Vastuseks ulatas ta mulle kulunud vihiku.

Need lood on sellest vihikust.

LINNAST VÄLJA

Toimetused aetud, läks ta bussipeatusse, et linna tagasi sõita. Kõrval kulgeva raudtee rööbastel kilkasid jõnglased - käis võistlus, kes pikema maa suudab relsil tasakaalu hoides ära käia.
Veiko muheles ja otsustas ka proovida. Tal tuli hästi välja: jalutas vaevata edasi-tagasi.
Äkki ronis põõsastest välja mees, kohendas lipsu ja küsis Veikolt ilma sissejuhatuseta: "Te NHL-i ei taha tulla?"
"Ei," vastas Veiko.
"Profiks?"
"Ei," naeratas Veiko.
Võõras pöördus ära. "Vaadake ette," ähvardas ta näpuga, "muidu vares viib noku ära!" ja puges maa alla.
Veiko vihastas ja ei leidnud kohe sõnugi, kuidas säärasele jultumusele vastata. Nagu alati, tulid õiged sõnad talle alles hiljem pähe. Veiko käis mööda relssi. oleks pidanud ta põrgusse saatma, mõtles ta.
Kurat küll, et seda briketti ainult üks tonn anti, mõtles ta edasi.

1970

ILMA TÄPPIDETA

Ühel õhtupoolikul mööda vanalinna lonkides põrkas Veiko ootamatult kokku Heinoga. Heino vidutas lühinägelikult silmi: "Ants?" "Noo-o, Veiko ikka," parandas Veiko rahulikult. Kooliajast mäletas ta, et Heino ei näinud kõige paremini ja ta rääkis ilma täppideta.
"Noh, kuidas sul?" Ta ei teadnud, millest teisega rääkida. Piinlikkust tundes vaatas ta, kuidas Heino silmi pungitades ja neid pidevalt hõõrudes pead keerutas.
"Korterit, uut, pole saanud?"
"Ei midagi," tegi nüüd ka Heino suu lahti. "Ei tea, mis saab." Heino näperdas kuuehõlma.
"Imelik asi küll," heietas Veiko kella vaadates. "Teed tööd, teed, aga... näe, midagi." Ta vaatas Heinot. Tolle otsaesine oli määrdunud. Ta ei näe ju mitte midagi, mõtles Veiko endamisi, absoluutselt mitte midagi.
"Ants!" kahmas Heino äkki mingi ootamatu mõtte ajel Veikol kuuehõlmast. "Kui," ta hingeldas ja oli erutatud, "kui IME..." Veiko võpatas. "Oota!" katkestas ta Veiko sõnatulva. Ta kogus laupa hõõrudes mõtteid. "Natuke läheb veel aega, Veiko, või Heino. Aga usu, elu muutub." Ta võttis Heinol õlgadest, äigas käega, ette: "Kõik muutub, läheb paremaks, me hakkame elama õnnelikult, koos, kogu rahvas..."
Heino silmad olid pealuust välja tungimas: "Kus?"
Veiko vaatas teda. "Aga natuke läheb veel aega," ütles ta jahedalt teema lõpetuseks.
Ta tahtis juba Heinoga jumalaga jätta. Ta talutas teise kivile istuma, otsis taskust leivakannika ja surus Heinole pihku. Hääletult nuttes imes Heino leiba ja vahtis oma pimedate silmadega möödaruttavaid inimesi.

1988

PRIMUS INTER PARES

Heino peatus kõrge 16-korruselise Lasnamäe maja ees. Ta meenutas, mida Tõnu oli nende esimesel kokkusaamisel öelnud - "Tule maja ette ja vilista, küll ma kuulen." Heino mäletas küll, kuidas vanasti vanaema juures sai teisi välja vilistatud...
Heino vilistas. Kolmandal korrusel avati kohe aken: "Tulen!".
"Mis sa nii vara tulid!" röökis siis keegi viiendalt.
Nüüd avati mitmed aknad korraga.
"Tule üles, mul on supp pooleli!"
"Oota, ma tulen kohe alla!"
"Kuhu sa lapse jätsid, kretiin?!"
"Ära pesu unusta!"
"Too raha ära, raibe!"
"Ma võtan veel..." kadusid viimased sõnad kõrgustesse.
Hetkeks saabus vaikus. Heino hingas sügavalt sisse. Äkki lendasid kolm akent klirinal eest.
"Kuradi väänik!"
"Neetud töllmokk!"
"Suund kaheksa, kõrgus üheksa, tuld!"
Heino peatus hingetuna alles nurga taga. Tõnu...Tõnu...
Ta ei leidnud sõnu.

UJUMAS

Ühel kuumal suvepäeval otsustasin ujuma minna. Võtsin kaasa ujumispüksid, rätiku, vahetuspüksid, madratsi ja kirve ning hakkasin minema. Jõe ääres oli rahvast juba palju. Katsusin varbaga vett. Uuuh! kui külm see oli. Aegamisi siiski harjusin ja enam ei tundunudki vesi nii külm. Sulistasin tükk aega ja siis läksin koju. Kodus selgus, et olin kirve jõe äärde unustanud.

ANDO NIKONOV,
Jõgeva Põhikool

KOLLEKTIIVLEPINGU SÕLMIMINE AUDRU SOVHOOSIS

Elmar ärkas hommikul varakult. Ta väljus voodist, pesi end hoolega ja võttis einet. Võileiba mäludes rändas ta mõte eelseisvale päevale. Elmari pilk muutus tühjaks - täna pidi ju toimuma kollektiivlepingu sõlmimine Audru sovhoosis...
...Elmar oli siiakanti tulnud kuus aastat tagasi. Äsja oli ta lõpetanud tehnikumi, omandatud teadmised ootasid realiseerimist. Majandi esimees ei varjanud oma heameelt noore agronoomi üle: "Noh, nüüd on sinu voli. Tee mis tahad. Hommepäev võid peale hakata. Ja rahvas tuleb kaasa," lisas ta julgustavalt, "võid mind uskuda."
Nii alustas Elmar ja õige pea tulid esimesed võidud. Tulid punalipud, preemiad ja lõpuks ka auto, uhiuus tulipunane "Moskvitsh", mida ta endale juba ammu oli ihaldanud.
Ükskord, kui ta jälle õuel seisis ja autot imetles, köitis äkki ta tähelepanu üks poiss.
"Kes sa oled?" küsis Elmar imestunult.
"Arvo," vastas jõnglane.
"Sa oled minu poeg?" päris Elmar.
"Noh," vastas poisike. See oli nii ammu...
...Elmar lõpetas söömise. Võileib maitses täna kuidagi imelikult. Äkki kõlas koputus uksele. "Sisse," hüüdis Elmar. Uks paotus ja pea pistis sisse majandi esimees. "Noh? Mis sa's veel siin? Täna on ju kollektiivlepingu sõlmimine Audru sovhoosis. Tuled?" "Tulen, tulen," viskas Elmar rahustavalt. Majandi esimees oli tedajuba väheke ära tüüdanud. "Tulen, kindlasti tulen!" lisas ta ja pilgutas esimehele lõbusalt silma. Uks suleti ja oli kuulda, kuidas majandi esimees trepist alla kobistas.
Elmar kammis pea ära ning läks välja jalutama. Ilm oli täna imeilus, lumi sulas otse silmnähtavalt ja ka inimesed olid tavalisest rõõmsamad.
Äkitselt hakkas Elmarit suur võõras koer taga ajama. Elmar tegi paar kiiret haaki ja pääses nii jälitajast õige ruttu. Ta otsustas natuke pingil puhata. Ta valis ühe üksiku lehelugeja pingi ning võttis istet. Lehelugeja vaatas talle otsa. See oli nende majandi esimees. "Kuule?" imestas too kärarikkalt. Mis sa's jamad? Täna on ju kollektiivlepingu sõlmimine Audru sovhoosis. Ära vea rahvast alt, mees," ja silmitses Elmarit huviga.
"Jah, noh," pomises Elmar ja tegi minekut.
"Kuradi kollektiivlepingu sõlmimine Audru sovhoosis," siunas ta mõttes.
Ta andis täiesti põhjuseta paar jalahoopi ees tolknevale jõnglasele ning süütas suitsu. Äkitselt köitis ta tähelepanu puu tagant piiluv poisike. Elmar läks lähemale, ent poisike ronis kibekähku puu otsa. Elmar hõõrus imestunult silmi ja vaatas uuesti. "Orav, kurat!" ehmatas ta.
Päike oli juba kõrges taevas, kui Elmar Audru sovhoosi jõudis. Keskuses oli natuke rahvast koos ja Elmar otsustas nende juurde minna.
"Noh, mehed?" alustas ta innukalt. "Kas sõlmime kollektiivlepingu ära?"
Mehed vaatasid talle otsa. Kaugelt kostis mootorratta mürinat ja varsti sõitiski kohale majandi esimees. Mehed jooksid laiali. Majandi esimees naeris valjult, raputas kaua Elmari kätt ja naeris jälle.
Algas kollektiivlepingu sõlmimine Audru sovhoosis ...

1946, Valgas

VEE MÕJUST

Ühel palaval suvepäeval kohtus Veiko vanalinnas Lauriga. Rõõmsad aastatepikkuse lahusoleku üle, otsustati vähekeseks kohvikus istuda. Veiko tellis endale viina mahlaga, Lauri ainult apelsinijooki. Veiko põrnitses jääkuubikuid Lauri klaasis.
"Mnjaa..." sügas ta lõuga.
Lauri naeris: "Kas sa ei mäleta? Vesi on ju raskem kui apelsinimahl! Seitsmes klass!"
Veiko rõkatas nüüd: "Ja hoopis odavam kui viin, eks ju?"
Veiko tuju muutus paremaks. Ta jõi klaasi tühjaks ja asutas uut tooma. "Sulle ka?" pakkus ta Laurile.
"Ei," raputas too pead, "võta parem ise."
Lauri timmis ikka mahla, kui Veiko jook jälle otsakorral oli.
"Aga alkoholist on vesi jälle kergem," teatas Lauri äkki.
"Mis see siia puutub!" mõtles Veiko pingsalt. Ta palged õhetasid mõnusalt.
"Ja hoopis odavam kui viin, eks ole!" pahvatas ta ja naeris lõbusalt. Talle oli viin pähe hakanud.
"Ehh, poisid..." müksas ta Laurit.
"Mis sa arvad, Veiko," jutustas Lauri, nagu poleks ta midagi kuulnudki, "kas see autojuht tegi õigesti, kui ta enne purret või silda tagus tükk aega pika teibaga vastu kasti ja alles siis hüppas kabiini ning sõitis üle silla, ah?"
Veiko tundis end äkki väsinuna.
"Mida?" suutis ta hammaste vahelt pressida. "Kus?"
"Ah jaa," tuli Laurile veel meelde. "Ma unustasin öelda, et ta vedas autos mitutsada tuvi. Ta tahtis, et need lendama hakkaksid ja auto kergemaks muutus."
Veiko naeratas jõuetult.
"Kus sa... elad... Lauri?" lällutas ta katkendlikult.
"Hm, kus?" kordas Lauri. "Mustamäel... kus. Eestis."
"Ei... Mis... aastal?"

1992

JUHTUM BUSSIS

Ükspäev sõitsin bussiga kooli ja sain bussis kokku Sanjaga. Oleme Sanjaga head sõbrad. Äkki küsis Sanja: "Kas sul nöör on kaasas?". "Mis nöör?" küsisin mina vastu. Küll Sanja imestas. "Nöör, noh!". "Mis nöör?" imestasin mina. No kurat...Ma tõesti päris vihastasin.